Poola kunstnik Artur Żmijewski, kelle teoseid on Eestis eksponeeritud ja seejärel tsenseeritud, kirjutab VII Berliini biennaali kataloogi eessõnas, et kunst peab olema poliitiline, sest vastasel korral ei esinda see inimeste huve, vaid jääb üksikute kunstnike karjääri teenistusse. Nüüd on artiklit tänu Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusele võimalik lugeda ka eesti keeles.

Artur Żmijewski „Kullimäng" (1999). Videoteos, kus grupp alasti inimesi mängib kunagi gaasikambrina kasutatud ruumis kulli. Foto: André Morin

Käesolev [VII Berliini Biennaali – toim] trükis esitab ülevaate sellest, kuidas jõuda kultuuriväljal tõelise tegutsemiseni, loomingulise pragmatismini. Meid huvitasid konkreetsed tegevused, mis viivad nähtavate tagajärgedeni. Meid huvitas vastuste leidmine, mitte küsimuste esitamine. Meid huvitasid olukorrad, kus lahendusi rakendatakse vastutustundlikult. Meid ei huvitanud ei kunstniku puutumatuse säilitamine ega ühiskonnast eraldumine. Peame poliitikat üheks keerukamaks inimtegevuseks. Kohtusime kunstnike, aktivistide ja poliitikutega, kes mõjutavad kunsti kaudu poliitika alustalasid. Meie raamat on nende inimestega kohtumise tulemus.

Ei mingit poliitikat?

Ma olen aastaid töötanud kunstialal ja selle heaks. Kunstist on saanud mulle omaette eluviis, elu ise ja kirg. Ma olen aastaid jälginud selle võimalusi ja piiranguid. Kuid mõni aasta tagasi lakkasin ma seda „vajamast”. Varem meeldis mulle galeriides käia, oodata seda elevust, mis tekib siis, kui näed reaalsust läbi kunstniku vaimusilma. Nüüd aga tunnen end nendel käikudel masendunu ja ükskõiksena. Selle on põhjustanud korduv pettumine loomingulistes teesides. Kunst on mehhanism, mis töötab intellekti ja intuitsiooni jõu kombineerimise abil, ning mis soovib teisiti mõelda. Kunst võiks luua mitte kummalisi ja mõneti mõistetamatuid kunstiteoseid, vaid arvestatavaid vahendeid maailmale mõju avaldamiseks. Ent tavaliselt sünnitab kunsti mägi üksnes ühe hiirekese. Seega toodavad muidu erakordselt hästi varustatud inimesed – kunstnikud – paradoksaalseid või utoopilisi nägemusi ja sotsiaalkriitikat, mida ei soovi ei nemad ega vaatajad üle kanda poliitilisse (või muusse) praktikasse, millel oleks mingigi käegakatsutav ühiskondlik väärtus. Valdav kuraatoristrateegia põhineb kunstiobjektide haldamisel: neid tellitakse, transporditakse ja kindlustatakse, pöörates tähelepanu nii autoriõigustele kui ka nende korralikult ülespanemisele ja mahavõtmisele. Need praktikad on iseloomulikud kogu kunstimaailmale, kus domineerib endiselt levinud usk eseme võluvõimesse. Seega tundub, et eseme tootmine ja selle inimeste seas levitamine on piisav, et kutsuda esile muutusi, ka poliitilisi.

Oodatakse, et kunstiese üksinda, ükskõik mis see ka poleks, teostaks sellele omistatud sotsiaalset ja poliitilist tööd ilma inimtegevuseta, veenmiseta, arvamuste erisuste või konfliktideta ning seega sisuliselt ilma poliitikata. Selline paistab millegipärast olevat tänapäeva kunstiteose määratlus. Need esemed teevad tõepoolest mingit sorti tööd, kuid see töö on reaalsuse estetiseerimine, ideede muutmine vaatemänguks ja poliitilise muutmine üleskutseks, mida keegi kuulda ei võta. „Kunst ei täida mingit otstarvet”, „Kunst on autonoomne”, „Kunsti kaitseb puutumatus, mis võimaldab meil enamat teha”, „Kunstnik näeb seintest läbi” – selliseid vaateid on kerge leida. Aga siit võib küsida: milliseid märgatavaid ja hinnatavaid muutusi on kutsunud esile kunstnikud, keda kaitseb puutumatus? Ja kas on üldse võimalik kõnelda puutumatusest pärast seda, kui mõrvati režissöör, aktivist ja näitleja Juliano Mer-Khamis, kes pidas Jordani läänekaldal Jenini linnas oma ema Arna Mer-Khamise asutatud Freedom Theatre’it; pärast kunstnik Ai Weiwei vahistamist ning pärast Vene rühmituse Voina liikmete korduvat vahistamist? Tundub, et kunstimaailm kuulutab peaaegu iga näitusega oma vastumeelsust poliitika suunamise suhtes, samas kui kunstnikel tarvitseb vaid arvestatavat poliitilist tegevust alustada, kui neid ootavad ähvardused, tsensuur, repressioonid või vangistus.

Kunstniku ja võimude vahelist pakti on rikutud. Kui see veel kehtis, oli reegel järgmine: „Isand ei ütle enam, et sa kas mõtled nii nagu mina või sured. Ta ütleb, et sul on vabadus mõelda minust erinevalt. Sinu elu ja asjad on sinu omad. Aga tänasest päevast alates oled sa meile võõras.” Võimul olevad inimesed ei ole rumalad ning teavad kunstnike ja kuraatorite poliitilistest ambitsioonidest. Mõistagi ei lase poliitikud mitte mingil puutumatusel konkurentsi kaitsta.

Praegust olukorda kultuuri finantseerimises võib vaadata ka kui kunstniku puutumatuse kaotamist – näiteks Hollandi Vabaduspartei protofašistlik juht ei näe kunstil mingit mõtet ja nõuab, et selle rahastamist kärbitaks, ning Suurbritanniaski eraldatakse praegu kunstile üha vähem rahalisi vahendeid. Oleme tunnistajaks kultuuri ainelise toetuse alusmüüri ründamisele. Kunsti puhul tähendab see, et tulevikus domineerib kommertssektor oma kalduvusega tõrjuda välja poliitika, edendada ebaefektiivset siidikinnastes kriitikat ning muuta enamik kunstnikke rahalises mõttes dissidentideks, jättes nad ilma igasugusest osast kunstiturul teenitavast kasumist. Ühesõnaga, suurem osa kunstnikke kuulub tegelikult töölisklassi hulka. Nad on sageli inimesed, kes teenivad hädavaevu nii palju, et ära elada.

Võimetuse praktiseerijad

Minu kriitika mu enda valdkonna pihta on lõpuks väga lihtne ning selle võib võtta kokku ühe lausega: kunst ei tegutse, kunst ei tööta. Hoolimata asjaolust, et kunstil on tohutu potentsiaal mõelda välja ja luua reaalsust ning teha poliitikat, piirdub see enamasti sellega, et esitab ideid, mida keegi kunagi teoks teha ei kavatse. Kas sellest „loomingulise võimetuse” nõiaringist on väljapääsu? Kuidas saab kunst performatiivselt aidata reaalsust luua? Kultuurimaailmas valdava uskumuse kohaselt toimib kunst ime loogika alusel. Seal on kõik võimalik. Üks biennaal võib olla igav ja halb, järgmine aga imeline ja „seksikas”. Tundub, nagu poleks igava või paeluva biennaali tegemise võimalus mitte olemasoleva kunstimaailma kui terviku tulemus, vaid mingisugune kuraatori või kunstniku erakordne võime või oskus. Kunsti praktiseerijate meelest saab kunst hetkega ületada kõik piirangud. Kuid tegelikult ei ole kunsti võimalused suuremad kui need, mis me oleme koos loonud. Ime – kõigi piirangute kaotamine – on illusioon, sest tegutseda tuleb piirangute süsteemis, mida valitseb igal pool sama „uuskeel”: vabadus, autonoomia, osalus.

See on süsteem, kus oskusteavet tunnevad rändfilosoofid, kes on valmis pakkuma oma intellektuaalseid teenuseid igale loomingulisele ekstsessile. Kui kuuleme kunstimaailmas ja mujalgi jätkuvalt seisukohta, et kunstist on saanud neoliberaalse süsteemi dekoratsioon, siis selle all mõeldakse nii kunstiteoseid kui ka neid raamivat intellektuaalset arutelu. See arutelu keerleb nende ümber ning imeb musta augu kombel endasse iga viimase kui radikaalse teesi, muutes selle kas spekulatsiooniks või teoreetiliseks mõtiskluseks, kuid mitte tegutsemiseks. Kunstnikud, nagu ka nende maailmas liikuvad teoreetikud ja filosoofid, on muutunud „võimetuse praktiseerijateks”. Tänapäeva kunstnike ja kuraatorite piiratud kujutlusvõime ei suuda ületada tõeliste tegude lävepakku. Mõjuvaesed kunstiteosed ja näitused on paradoksaalne reaktsioon sellele olukorrale. Kunstile on jäänud nüüd üksnes vaatemäng, kus etendatakse sotsiaalseid ja poliitilisi probleeme, ilma et see reaalsusele olulist mõju avaldaks. Ega isegi mingit arvestatavat mõju kunstivaldkonnas tegutsejatele – teistele kunstnikele ja kuraatoritele.

Teade Tartmusi näitusesaali seinal 2015. a varakevadel, mis teatab näitusel „Minu Poola" (kuraator Rael Artel) eksponeeritud Żmijewski teoste, sh „Kullimängu" eemaldamisest. Foto: Madis Katz

Kuraatorite huvid, kunstnike huvid

Rääkides imedest – tõeline ime oleks, kui regulatsioonisüsteem kaotataks ning kunst vabastataks võimetuse ideoloogiast. Üks mõeldav lahendus oleks piirata institutsioonide mõju kunstnikele. Oma radikaalsel ja potentsiaalselt transformeerival kujul on kunst sotsiaalne ja poliitiline enfant terrible, nuhtlus peaaegu igale institutsioonile, eriti suurtele riigi rahastatud galeriidele, professionaliseerunud valgetele kuupidele. Viimased peavad ennekõike panustama oma materiaalsele püsimisele, mitte kunstnikele. Nad peavad kinni bürokraatlikest toimingutest ja tootmisreeglitest ega tegele ideede otsimisega – demokraatia, mis on saavutatud kunstnike kasutatavate vahenditega, ei ole nende jaoks. Osa kunstnikke pakuvad otseteed: kohati jõhkrat, mõnikord šokeerivat, sageli perversset, põhimõtteliselt kokkusobimatut institutsioonide eesmärkide ja nende praktikaga, mis näeb ette võimalike ohtude elimineerimise. Oleme juba aastaid pealt näinud teovõimetuks tegemise protsessi, millega kunsti radikaalsus muudetakse siidikinnastes kriitikaks. Seda protsessi võib seostada kuraatoriameti esilekerkimise ja kasvava tähtsusega ning kunsti valdava institutsionaliseerimisega. See, mis on kaalul kunstniku jaoks, erineb sellest, mis on kaalul kuraatori jaoks.

Kuraator on saanud rändavaks näituste tootjaks, inimeseks, kes kõneleb ühiskondlikest probleemidest teeseldud seotuse mahedas keeles. Kuraatorile pole tähtis radikaalne sotsiaalne või poliitiline eesmärk, vaid järgmine projekt. Nii et kui kunst läbib huvide, institutsioonaalsete hirmude ja kaalutletult seatud eesmärkide filtri, raisatakse ära kunsti enda jõud. Kunstis on status quo settinud estetiseeritud poliitilisuse või isegi selle eituse ning loomingulise võimetuse tasemel. Käputäiest loomingulistest desperaadodest, nagu Peterburi rühmitus Voina, ei piisa. Nad jäävad pigem erandiloogika valdkonda – annavad täiusliku alibi kõigile oportunistidele, kes soovivad väita, et tegutsevad nii radikaalses valdkonnas nagu kunst. Pealegi suunab kunst kriitika nende inimeste pihta, kes ei kavatsegi kriitikale vastata või oma kriitilisi mõtteid igapäevaellu tuua. Isegi kui kunsti üleskutse ja nõudmised on asjakohased ja hästi läbi mõeldud (mida need sageli ka on), pole kedagi, kes neid kuulda võtaks.

Tavaliselt kuraator kunstnikuga ei vestle, asjade arutamisest rääkimata. Arutelu tähendab vaidlust ning võib viia erimeelsuste või isegi suhete katkemiseni. Kuraator ei saa endale lubada kunstnikust lahkulöömist, mis tähendab, et ta ei saa laskuda sisulisse arutellu. Kunstnikust on saanud otsekui puutumatu suurkuju – ta ei ole enam üleaedne, kellega saaks ühistest probleemidest rääkida. Selle olukorra tagajärjed on tavaliselt juhuslikud ja neid ei hinnata mitte tõhususe kriteeriumite, vaid „head kunsti” valitsevate reeglite ja intellektuaalse vaatemängu alusel. Arutelu puudumist seletatakse „kunstnikele täieliku vabaduse andmisega”, otsekui oleks arutelude pidamine mingi vangistamise vorm.

Vastumeelsus poliitika suhtes on teinud kunstist teatud „paanikatoa”, pelgupaiga poliitika ja ideede eest. Siin võivad kunstnikud tunda end ohu eest kaitstuna, sest siia ei tungi ükski elutõde, ükski tõeliste tagajärgedega tegevus. Valdav konsensuse vorm on üksmeel, et kunstiinstitutsioonide ja neid toetavate kunstnike peamine eesmärk on kultuuri rahvani toomine. Kultuuri aluseks olevad ideed on teisejärgulised; kaalul on „kultuur” – põhjalikumalt määratlemata tühi sõna, mis võib endas kätkeda ükskõik millist sisu. Kui eesmärk on sõnastatud sel moel, tähendab see sisuliselt süsteemi taastootmist selle enda poolt. Samal ajal mängib see sõna oma panuste peale – demokraatia või selle kaotamine, vabadus ja selle piirangud kapitalistlikus status quo’s. Kunst selles vaidluses ei osale, kuid on mõned erandid: kunstnikud, kes pole valmis mitte ainult loomingulisi riske võtma, vaid ka äärmuslikult loobuma neid toitnud süsteemist.

Neoliberaalsete eliitide huvid

Venemaal rääkisin vasakpoolse intellektuaali Boris Kagarlitskiga, kes ütles, et kunst mängib tänapäeval neoliberaalse eliidi kehtestatud panuste peale, isegi kui need panused on täiesti sümboolsed – tugevam positsioon ideede turul, grupi staatuse säilitamine või iseenda reprodutseerimine. Kuid tõeliselt ja sotsiaalselt olulised panused on hoopis mujal ning neid iseloomustavad majanduslik ekspluateerimine ja vaesus. Vaesuse muutmine minimaalseks heaolu vormiks ei ole panus, millele kunst mängib, kuigi see mõjutab erakordset majanduslikku eristumist kunsti enda valdkonnas – silmapaistvaid jõukaid kunstnikke ja miljonäre ning kunstiproletariaati, kes püüab majanduslikku vaesumist kompenseerida sümboolsete kasumitega. Kunstiturg on moraaliküsimus, mis puudutab erakordse majandusliku ebavõrdsuse loomist oma valdkonna sees, ning ühtlasi kriitikat kunstimaailmast väljaspool tegutsevate majandusliku tõrjutuse mehhanismide aadressil.

Kagarlitski ütles midagi veel: et kunst tuleb oma getost välja alles siis, kui kellelgi tekib selleks vajadus. Nende hulgas, kes seda vajavad, võivad olla ühiskondlikud liikumised, mis töötavad kõikjal maailmas ühiskondade majanduslike ja poliitiliste vajaduste lahendamise nimel. Kahjuks tundub, et need liikumised ei soovi, et kunstnikud oma eesmärgid saavutaksid. Kunsti tuleb taasleiutada, aga mitte mingi kavala valikuvõimalusena, millega estetiseeritakse inimkonna probleeme selle kaudu, et need muudetakse ametlikuks vaatemänguks. Vaja on hoopis rohkem niisugust kunsti, mis pakub oma vahendeid, aega ja ressursse, et lahendada vaesunud enamuse majandusprobleemid. Sest vasakpoolse kunsti võimaluste tegelik piir on tõhus tegelemine materiaalsete küsimustega: töötus, vaesumine, vaesus.

Individualistlik ellujäämispoliitika

Seda, mida kunstnikud tänapäeval teevad, kui nad meie ees kunsti rõivastatuna seisavad, võib nimetada individualistlikuks ellujäämispoliitikaks. Kunstniku vabadus on vajadus pidevalt kohaneda kunstisüsteemi vajadustega, selle üürikeste moeröögatuste ja lühiajaliste huvidega. Niisuguse mimikri tagajärg on loominguliste ponnistuste muutmine isekaks ellujäämispoliitikaks. See, mis näeb välja nagu kunst, on tegelikult turul eksisteerimise moodus. Kui palju kunstnikud kõhklevad, kui palju tunnevad ängistust, et nad võivad eksida ja mitte vastata institutsiooni nõuetele või turu ootustele. Me kõik oleme ise selle olukorra tekitanud. Institutsionaliseeritud kunstimaailm, mis esindab ennekõike omaenda huve (vahendite kogumine, institutsioonide konkurentsis ellujäämine), võtab kunstnikelt nende radikaalse ja otsustava poliitilise potentsiaali. Sellele aitab kaasa vajadus silitada kunstniku ego. Kunstnikke on koolitatud peaaegu igasugusest arutelust keelduma. Nad on suutelised seisma vaid oma tujude või ego eest. Isegi kõige üllama kunstilise aktsiooni lõppeesmärk pole mitte see sotsiaalne organism, milles töötatakse, vaid selle protsessi käigus loodud kunstiteos. Kui kunst on depolitiseeritud, ei esinda see inimeste huve, vaid jääb üksikute kunstnike karjääri teenistusse. Kunsti poliitiliseks muutmine tähendab, et koos teistega tehakse kindlaks, mis on kaalul, ning seda kujutatakse avalikus sfääris. Ma tahan, et see valdkond oleks tugev ja tunneks oma jõudu. Ma tahan, et see sooviks ja suudaks jõudu ka poliitiliselt rakendada; mitte ei looks vaatemängu, vaid suunaks olulisel määral reaalsust.

Vestlused praktikutega

Meie kõik – Joanna Warsza, Igor Stokfiszewski, Zofia Waślicka, [VII Berliini Biennaali – toim] kunstiline juhtkond ja mina ise – otsisime kunsti, mis toimib ja töötab, tuues kaasa efektiivseid muutuseid ja jätkusuutlikku mõju reaalsusele. Lõppude lõpuks on ju see poliitika sisu – lõputu muutustele reageerimise protsess ja püüd säilitada või muuta kehtivat korda. Isegi status quo säilitamine on aktiivne ülesanne, kuna alati on nii palju inimesi, kes tahavad seda muuta.

Meie otsisime praktikuid, inimesi, kes iga avaliku ülesastumisega teevad poliitikat. Seega rääkisime inimestega, kes loovad kunstimuuseumi, mis on varustatud kodanikualgatuste tööriistadega ja mille jõud seisneb rohujuuretasandi tavalise inimese poliitikas; muuseumi, mis elab progressiivsete vaadete väljendamise nimel; selleks, et harida oma publikut olema kriitiline riigiinstitutsiooni vastu ja et harida kodanikke demokraatia tugevdamiseks.

Rääkisime haridustöötajaga, kes väidab, et kunst on hakanud esindama võimusüsteemi ning kindlustab selle jätkumist, õpetades publikut passiivselt näitustel ja kontsertidel käima; et kunstimaailma inimeste egoism on muutnud nad nii pimedaks, et nad näevad vaid enda lugu – niisugust, kus ei ole ruumi publiku või alandatud ühiskonnakihtide loodud kultuuri tunnustamisele. Tema sõnul on kunst suuresti süsteemi fassaad, kunstnike võltsi erakordsuse ülistamine ja sisutu poliitilise esindatuse vahend. Kuid kunsti eesmärk pole illusioonide säilitamine, vaid vahendite rakendamine näiteks hariduses. Me rääkisime kunstnik-poliitikuga, kes rakendas oma kunstnikuvaistu ja performance’i-kunstniku oskusi poliitilises ja administratiivtöös ühe Lõuna-Ameerika metropoli linnapeana.

Rääkisime kunstnikega, kes seadsid oma eesmärgiks Vladimir Putini kukutamise demokraatlike vahenditega ja Venemaa kodanike poliitilise teadlikkuse põhjaliku muutmise. Rääkisime kuraatoriga, kes asutas Iisraelis galerii, mille peamine eesmärk oli lõpetada okupatsioon Jordani läänekaldal ja Gaza sektoris ning teha lõpp välistavale, „ainult iisraellaste” demokraatiale.

Rääkisime kunstnikega, kes visualiseerivad oma tegevuses klassivõitlust ja viivad klassivõitluse tänavale läbimängimiseks. Rääkisime paljude teistega, üritades jõuda otse praktikani, leida moodus reaalsust aktiivselt mõjutada, pääseda palja kunstnikuvabaduse harrastamise lõksust. Me soovisime kindlaks teha, kas praktika on võrdne teoreetilise tegevusega, selle loomise ja vahetu kinnitamisega.

Meil ei ole vaja filosoofilist „uuskeelt”, et minna tänavaile ja kirjutada majaseintele aerosoolvärviga vabaduse tähestik. Loominguline kujutlusvõime on põiminud kunsti tegemise, poliitika ja poliitfilosoofia kokku üheks fantaasia ja tegevuse kogumiks. Kuid eesmärk on pragmaatiline – sotsiaalsete ja poliitiliste sündmuste loomine; avalikult väljendatud vaadete ja langetatud otsuste eest vastutuse võtmine ja kandmine; reaalne tegutsemine reaalses maailmas ja lõplik hüvastijätt kunstniku puutumatuse illusiooniga.

Minu kasutusele võetud kuraatori tegutsemismudeli alus ei ole kunstiteoste haldamine, nende väljaurgitsemine kunstniku loomingust, nende transportimine, kindlustamine ja seinale riputamine. Minu tegevuse aluseks on loomingulise tegutsemise maski taga peituvate vastandlike poliitiliste seisukohtade taltsutamine ja korraldamine. Ainus, mis selle töömudeli tõesti lammutada võiks, on äng, halvav hirm reaalsete tagajärgede esile kutsumise ja nende eest vastutamise ees. Hirmu tõttu on võimatu mingisugust pragmaatilist tegutsemismudelit isegi ette kujutada.

Mina kardan ka, aga ma üritan hirmu unustada.


Tekst on esmakordselt ilmunud VII Berliini biennaali kataloogi eessõnana (2012). Eestikeelsena esmakordselt avaldatud Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse 2.11.2015 uudiskirjas. Tõlkinud Kaisa Kaer.