Sõltumatu Tantsu Laval on käimas Joanna Kalmu lavastatud etendused tantsumaratonist „Viva la Vida kuni surm meid lahutab”, kus Madli Paves ja Joonas Tagel väsimatult tantsivad. Madli Teller annab ülevaate lavastuse ajaloolisest taustast.

„Viva la Vida kuni surm meid lahutab" Sõltumatu Tantsu Laval. Foto: Sohvi Viik

Valgusvihkudes tuiguvad üle puitparketi üksteist püsti hoidvad kehad. Komberdavad, komistavad, peaaegu seisatavad, ent jätkavad siiski keharaskuse kandmist ühelt jalalt teisele. Ka hiljem sisse toodud kõrge söögilaua taga… ka veelgi hiljem sealsamas publiku ees hambaid pestes. Kuni keegi lõplikult vajub.

Tantsumaraton sündis 1920ndatel Ameerikas suure majanduslanguse ajal kestvusspordina, mis kiirelt suurejooneliseks tõsieluliseks meelelahutussündmuseks arendati. Arvulise publiku hulgas oli nii mõnigi, kes oli värskelt kaotanud töö ja igapäevamuserdusele pinnapealset leevendust otsis. Võistlejate hulgast paljudele näis maratonil osalemine ainukese käegakatsutava võimalusena stabiilseks toidulauaks ja peavarjuks, kusagil terendas ka auhinnaraha või üleöö kuulsuse lootus.

Reeglid olid armutud ja sündmuse formaat laveeris sadismi ja massohismi õhkõrnal piiril – „tantsiti“ (kuude pikkuseks veninud võistluse puhul pigem tammuti) 45-50 minutit, puhati 10-15 minutit, ja nii 24 tundi järjest. Partneri najal tukastamine oli lubatud. Põlvede maha puutumisel oli tantsija kaotanud ning eemaldati võistlusest, huvi üleval hoidmiseks toodi üha rohkem lavataguseid tegevusi otse vaatajate ette. Toimus osalejate ja pealtvaatajate vaheline kirjavahetus, publik sai tellida tantsijatelt eriülesannete täitmist, osta nendega seotud meeneid ja postkaarte, jagada kingitusi ja olla sponsoriks. Kohtunikud kiusasid nõrgemaid ja väsinumad riukalike osavusvõistluste või tuimade vastupidavuskatsetega. Üks oli kindel – „tants“ pidi jätkuma kõigest hoolimata, olgu siis välisel sunnil või sisemisest veendumusest.

1950ndatel võeti Ameerika noorte kehad uue tantsustiili poolt üle nagu keskajal teekäijaid teadmatul põhjusel tabanud tantsumaania poolt. Rock’n’rolli musta ja valget, afroameerika ja kantri mõjusid ühendav nakatav rütm haaras oma vastupandamatusse, palavikulisse kütkesse terve põlvkonna. Meedia reklaamis neile ameerika musterpere õnneks vajalikke äärelinna eramuid, uhkeid ameerika autosid ning võimsaid tolmuimejaid. Keep smiling ja American dream klantspiltide pealispinna all aimdusid aga rassilise segregatsiooni probleemid, klassiline ettemääratus, šovinism, külma ja Korea sõja hirmud. Uus pöörane tants oli otseselt neis seisukohtades oma vanematele vastandumise kehastus. Rock’n’roll kajas kaugele hoolimata „eesriiete“ paksusest või rahvaste eeldatavast „külmaverelisusest“. Oma rock’n’roll oli nii Norral kui ka Jaapanil.

Paar mitu nädalat kestnud tantsumaratonil USAs 1930ndatel.

1970ndatel leidis töölisklass, hiljem ka kontorirotid uue väljapääsu oma argipäevade ühetoonilisusest. Disko tähendas ekstravagantset riietumisstiili, sädelust, värvilisi valgusi, katkematut rütmi, hommikuni tantsimist, seksi, narkootikume ja eluviisi. Diskol võis tantsida üksi; võis väljendada oma neid pooli, mida tavaelus veel hästi vastu ei võetud; võis kaduda muusikasse ja mõnuainete lummusesse. Diskomuuusikast said hiljem alguse house ja techno ning pidudest reivid. Reivide metsikus pakendati tervislikkuse ja kainuse kuubedesse näiteks Londoni tänapäevaste varahommikuste „reivide“ jaoks, kus sportlikud unetud kogunevad neoontulede valgusesse tunnustatud DJ’de käe alla nii jump style’i kui päikesetervitusi tegema. Igaüks leiab oma disko üles.

Leevendus tantsust-mis-on-suurem-kui-elu – või mis lihtsalt kestab lõputult, või mille sisse lähed üleni kaduma – sai mitte ainult väljendusvahendiks, vaid ka kõikvõimaliku jõulise ja jõuetu kehastuseks 1980ndatel New Yorgis Bronxis. Nurka surutud, ära peidetud tunded ja mõtted otsisid sõnastust ja tulvasid esile räpivoona, kehad leidsid väljakutse akrobaatilistes trikkides, ootamatutes lukustustes ja bounce’is, mis olid breik ja hiphop. Oma olemasolu tänavanurkadel, ostukeskustes, mänguväljakutel, parkides, linnaplatsidel tehti nähtavaks ja toodi esile, sellele anti hääl, rütm, liikumine ja sõnum ning kehad märgistati uue äratuntava riietusstiiliga. Hiphopi juured on aafrika ja afrokariibi tantsulise suhtluse ideedes, mida enne näeb ragtime’is, jazz’is, blues’is, R’n’Bs, rock’n’roll’is, funk’is, soulis. See aitas kanaliseerida energiat vägivallast ja gängide tegutsemisest teistsugusesse väljendusse – ja selle võidukäik oli peatamatu. Hiphopi lugu on tegelik American dream ja see on vallutanud kogu maailma muusikatööstuse nii majanduslikus kui ka ikonograafilises mõttes. Tantsuvormi ja treeningsüsteeminagi näib selle ülemvõim pöördumatu.

Meedia on kaubaks pakendanud ja massidesse paisanud iga esialgu vastanduva või marginaalse, ent jõulisena esile kerkiva tantsuhulluse. Los Angelese tänavanurkadel šokeerivad möödakäijaid metsikult, otsekui kontrollimatult visklevate ja väänlevate mustanahaliste krump’ijate tugevad kehad. Nad palgatakse Madonna lavashow’de täiteks. Diskolugu müüakse massidesse Hollywoodi ja „Laupäevaõhtuse palaviku“ abil; hiphopi, džässi, akrobaatika ja balleti segatehnikat turundatakse „So You Think You Can Dance“ ja muude sarnaste tõsieluseriaalidena. Laialdaselt populaarses „SYTYCD“ saates on midagi veel alles tantsumaratoni ideest – tantsijate näiline „eraelu“ ja ebainimlikud pingutused proovisaalis tuuakse kaamera/publiku ette, võisteldakse paarides kuni peaaegu lõpuni, võistlejatele antakse pidevalt täitmiseks eriülesandeid ning publiku kaasaelamine ja haaratus on korraldajate ülimaid eesmärke. Maratonidele vastandina on osalejad kõik tantsuprofessionaalid ja show tantsuline pool on pakendatud 21. sajandisse sobivalt klipilikuks – iga tants, ükskõik mis stiil parasjagu käsil, kestab täpselt 1,5 minutit. Selle ajaga peab tulema, nägema, väljendama, mõjuma ja võitma.

„VIVA LA VIDA until death do us apart“ küsib veel maratonirattas vastu pidamise küsimuse. Kui kaua ja kuidas, mis enesesisenduse abil ja millistel põhjustel jaksame ning tahame tantsida, kuni surnult langeme?

Loe lavastuse kohta lisa Sõltumatu Tantsu Lava kodulehelt.

Reedel, 29. detsembril toimub Sõltumatu Tantsu Laval ka päris tantsumaraton, mida aitab korraldada Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit. Registreerimise ja vaatama tulemise loe lisa STLi kodulehelt.