Sel sügisel on etenduskunstnikku ja kirjutajat Kadri Noormetsa näha olnud SAAL Biennaalil ning alates kolmapäevast ka Sõltumatu Tantsu Laval, kus etendub Noormetsa lavastus tõotatud maast. Septembri lõpus osaleb kunstnik Tartu Kunstimuuseumi näitusel muuseumi koreograafiast, kus lähenetakse näitusemajale tantsu vahenditega.

Kadri Noormets. Foto: Sohvi Viik

Milline on sinu suhe isamaaga?
see on püsiv suhe, mis on piirideülene, aga kohaspetsiifiline. juurestik on essentsiaalse tähtsusega võtme-element. aga kuna olen veendunud liikumise olulisuses, nii keha-, mõtte- kui kõnetegevuses, siis tahan seda pakkuda ka isamaale. ma ei suru isamaad piiridesse, vaid lasen sel liikuda, olla liikuv, mobiilne, dünaamiline. see pole toretsev kujund, vaid reaalne praktika, austusväärne suhtumine, suhestumine.
isamaa ei ole objekt, vaid subjekt, nagu ma ise. mul on eile-täna-homme, ma kasvan, arenen, õpin, toimetan, liigun, muutun – isamaa samamoodi – eile-täna-homme, kasvab, areneb, õpib, toimetab, liigub, muutub.
samas, isamaad ei pea tingimata endast väljapoole, end ümbritsevana projitseerima. fokusseerides sisse, saab isamaa kvaliteedi samamoodi kätte, tunde saab kätte. see on üks rahupunktidest, millele saab kindel olla.

Oled praegu välja tulnud järjest mitme projektiga, „AIR WITH CONTENT. 10 degree something” SAAL Biennaalil, „tõotatud maa” Eesti Vabariik 100 teatrisarjas ning „abandoned architectural events” näitusel „Muuseumi koreograafia”. Milliste kogemuste või eluperioodi pinnalt selline loome- ja tööpuhang tekkinud on?
näen oma loomingut ühtse jadana. tööd on sama raamatu erinevad peatükid. etendused, tekstid jm ei ole tingimata fragmentaarsed, aga on ise fragmendid. nt ma tean, et see lavastus on sellest raamatust, sellest jadast, aga millisest peatükist, mis leheküljelt, seda võib üksnes aimata.
kuni tervikjada pole koos, pole teada ka sisukord.
see, et need kolm tööd ajaliselt üsna lähestikku publikuni jõuavad, on huvitav juhus. ilmselt on nad omavahel tugevas seoses.

aga isegi kui neid praegu näha saab, on nad olemas olnud juba tükk aega.
töö, mida SAAL Biennaalil näitasin, sai alguse aastal 2013 ja on jätkuvalt pikaajaline projekt, nüüd jõudis ta lihtsalt esimest korda siia. „abandoned architectural events” on seotud otseselt lavastusega „procedure of beauty”, mis esietendus 2014. aastal. „tõotatud maa” protsess on kestnud alates aastast 2015 ning muuseas, tekst, mida selles lavastuses kasutan, on jälle aastast 2013.
need on pikemad protsessid, mis on kogukomplekti mõttes muidugi köömes.

olin vahepeal ära portugalis, elasin umbkeelsena koos brasiillastega. oma kõrvalt juhtusin aga leidma osava tõlgi, mille tõttu avastasin end igapäevaselt adumas maailma ja situatsioone läbi sünkroontõlke; tekstid, vestlused, muusika, filmid, kõik tuli läbi kaaslase hääle. see oli huvitav aeg, pani korralikult seedima. küsimused mõistmisest, arusaamisest, keeleoskusest ja keelest, iseseisvast mõtlemisest, tõlkimise vajadusest; küsimused lähedusest ja distantsist, lähenemisest ja kaugenemisest, sisust ja pealkirjast, usaldusest ja üleküsimisest.

targad räägivad, et 28/29. eluaasta on inimese elus oluline muutuste ja ülemineku aeg. perspektiiv elule on muutumises, suhe teiseneb, kuidas ennast ja maailma tajutakse on varasemast erinev. mina olengi kõne all olevate loomisprotsesside ajal olnud täpselt selles perioodis. kõik on olnud topelt intensiivne. näen, et mõtestan rohkem, aga sellevõrra usaldan tundmatut samuti rohkem.

Milline trajektoor on Tartus võimalik, milline võimatu?
saab kõndida mööda jõge, ei saa kõndida ümber järve.

Mis raamatut sa parasjagu loed?
uurin atlast. olemata hetkel ühelegi raamatule truu. sisendit on väga palju, ei taha tekste niisama kurnata ega tarbida.
loen sõprade tekste, tahan hetkel rohkem isiklikku kontakti ja dialoogi. näiteks diego „betraying ambition” ja ühe teise salaraamat „five historical short stories”.
aga tegelikult on see ka kahesuunaline teema – raamatud, mida loen mina ja raamatud, mis loevad mind. need on raamatud, mis on millegipärast riiulist väljas, teistest eraldi, pidevalt silma all, kuid millede lugemiseks pole õige aeg tulnud. oma pealkirja ja kehaga on nad aga kogu aeg tähelepanuväljas sees. mind loeb juba viimased seitse kuud nancy „the ground of the image”.

Lavastus „Rännakud. tõotatud maa” esietendub Sõltumatu Tantsu Laval 20. septembril. „Muuseumi koreograafia” on Tartmusis avatud alates 29. septembrist.