Retropaukudega kaunistatud audioatmosfääri nõretis „Ultra” paneb kuulajat küsima, mis hetkel on juba tehtu kordamine ebaoriginaalne.

Armastuskirjad kaheksakümnendatele on küll en vogue, kuid tavaliselt kaasneb sellega midagi uudset ning leidlikku, mis kõnetab kuulajat rohkem kui pelk nostalgia peal mängimine (väite tõestuseks tasub pöörata pilk Daft Punki paari aasta taguse edu poole). Selline pooleldi postmodernne lähenemine mõneti siin käsitletaval albumil ka töötab – meeldejäävaimad palad kõlavad otsekui Giorgio Moroderi parimatest soundtrack’idest lõigatud (noorematele lugejatele: vt ka „Drive”, Ryan Gosling) muusikatükid. Kuid need momendid ei jää püsima ega paku kuulajale intriigi.

Valdav osa albumist on tühi ja kõle ning ei veena, et selle taga peitub dub’ile omane mõtestatus. Atmosfääri põimimisel arütmilisse ning mõneti siiski pealetükkivasse muusikastiili oleks Zomby võinud võtta eeskuju elektroonilise muusika ristiisalt Aphex Twinilt – less is more. Siin kujunevad liigsed helid tihtilugu aga kergeloomuliseks kakofooniaks, millest on ka hea tahte korral raske pääseda. Selline itku täis segadus klikib vaid mõnel palal – „Reflection” ning kavala tempolangusega „Fly 2” on albumi tipphetked –, aga üldiselt, parafraseerides thrash metal’i, ühe teise kaheksakümnendatel populaarse muusikastiili tippbändide motot, võiks „Ultra” kohta küll öelda, et „no killer, all filler”.