Anne Türnpu käis sel sügisel lavakunstikooli XXVI lennuga Permis. Seal kogetu märkis ta päeviku vormis üles. Just seal peetud päevik ongi nüüd Müürilehe lugejate ees.

Perm Foto: Tanel Ojasoo

10. oktoober ‒ Perm

Mul on väga töine praegu. Tõlgin 24/7 üliõpilasest lavastajale ja lavastajat. Aitan. Magan vähe, söön rämpsu. Vaatan kadedalt linnakoeri, kes hulguvad. Hotell on vene uusrikka oma, kallis ja maitsetu. Vastas on loomaaed, nii et akent lahti teha ei saa. Rebasefarmi hais. Mitte ei saanud aru, kuidas Permi naaritsad mulle tuppa kusevad. Tiir õues ja selgus käes. Õigeusu kiriku kalmistule on ehitatud loomaaed, baptisteeriumisse terraarium ja akvaarium, katedraali muuseum. Linn ise on kole ‒ betoon ja betoon ruudus. Hall ja hall. Suurhall, väikehall, keskmine hall. Tänavad laiad. Nii laiad, et tankikolonn pääseb manööverdama. Miljonäride tibid ja kerjused. Valitsushoone raamatulett. Nagu igas vene linnas. Söögikoht, kus ühe euro eest saab ämbritäie pelmeene. Aga need ei ole söödavad. Kama jõgi ‒ ilus, aga reoveega, kaldale ei lasta, saad ainult üle reelingu sülitada ja sodi pilduda. Noh, ja nii tehakse. Teater nagu pommiauk ja salapunker, 6000 km maa-aluseid käike, lähed hommikul sisse, tuled õhtul välja. Päikest ei näe. Noh, ja sajab ka. Lõputult. Alguseta, head ja paremat, olge rõõmsad, et teil Eestis Permi pole.

11. oktoober

Perm on muuseas linn, kus toimus Tšehhovi „Kolme õe” tegevus. „Moskvasse, Moskvasse!” omandab hoopis uue ja sisukama tähenduse. Eile oli siis ettenäitamine. Kahes plokis ‒ vene lavastajad (mehed) ja Balti lavastajad (naised). Kõik andsid oma parima. Laura, alkohoolikust Claudius, kes unustas kaks lõiku teksti ja lõpumängu, Polonius, psühhopaat, kes läks nii närvi, et ei suutnud kokkulepitud misanstseenidest ja rütmidest kinni pidada, Hamlet, kes oli kaotanud hääle ja mõjus nagu reamees pärast oktoobrirevolutsiooni paraadi, Ophelia võttis endale lisaaja ja venitas oma monostseeni liiga pikaks. Ometi kujunes sellest välja omalaadne tervik ja kuigi Laura oli ehitanud kõik üles füüsisele, mõjus kummaliselt psühholoogiliselt. Aga. Kui ma nägin vene poiste nelja päeva töid, sain aru, et nemad olid suutnud suhelda oma kunstnikega juba varem ja leidnud lavastamiseks sobivad lahendused. Nemad olid suutnud suhelda enne proovide algust näitlejatega ja nood marssisid esimesse proovi, tekstid peas. Ja neil ei vahetatud suure kõrvalosa mängijat teiseks prooviks välja, neil ei olnud nii, et näitleja ei ilmunud esimesse proovi, sest tal oli sünnipäev, ja teine näitleja ei hilinenud proovi peaaegu tunni ja ei teatanud, et ta koeral oli paha olla (huvitav, kas ta nimetab nõnda oma füüsist või aju?) jne jne jne. Ja ma arvan, et ma ei kõnele orgkomiteele midagi. Sest üheltpoolt see mõjuks nii, nagu ma püüaksin Lauralt vastutust ära veeretada, ja teisalt nad teadsid seal täiesti kindlasti, et tingimused pole võrdsed. Võib-olla keelebarjääriga (mis on eestlastel võrreldes muude Balti riikidega suurim) ei osanud nad arvestada. Lõbus vahepala. Meie näitleja tuleb proovi ja ütleb mulle, et vaata, ega mu lonkamist näha pole, ja hakkab liibates jooksma. Küsin, kas ta sai eile tappa, silma all on sinikas. Tema ütleb, et kukkus tooli pealt maha. Ja võiski kukkuda varahommikul ‒ pärast seda, kui jäi auto alla, kukkus kanalisatsiooni, vedeles pargis, sai tappa ja kõik see aeg oli silmini täis. Ja seda kõike enne esikat. Head ja paremat, lähen üliõpilastele reisi permikomide juurde orgunnima. Õudne on see, et festivalikorraldajad ei tea midagi permikomidest või sellest, kus või kas nad veel elavad. Küsisin, et aga kust see nimi teie linnal – PERM ‒, aga nemad arvasid, et võib-olla lühend mingist tehasenimest, imelik nimi jah. Ei ole olnud viikingite Bjarmiat, ei Parmat, ei Pära maad.

12. oktoober

Tundub, et täna näeb ka päikest, midagi pilvest piilub.

Käisime täna Andra ja Lauraga pedagoogilises ülikoolis permikomi keele ja kirjanduse õpetajateks õppijatega kohtumas. Päris masendav ‒ keegi neist ei taha saada permi keele õpetajaks, sest palk on nigel, keegi neist ei taha linnast tagasi kodukülasse sõita, sest linnas olla võimalusi rohkem, kuigi väljavaade on hakata koristajaks või nõudepesijaks; kõik tahavad abielluda venelastega, sest külakomide jaoks on nad hobusevargad ja linnalitsid.

Orgunnin üliõpilastele ekskursiooni permikomi külasse ja pealinna Kudõmkari, kohtun närviliste ja habraste etnoloogidega, kes on valmis iga hetk nutma puhkema, kodanikualgatuse agentuuri teguvõimaste permikomidega, kes võiksid mida iganes väljamaalastele suust välja ajada. Muuseas, siin linnas pole ühtegi hulkuvat looma näinud, isegi tuvisid on napilt. Linnulaulu ei kuule. Linna ümbert saja kilomeetri raadiuses on ära kaotatud kõik külad – permikomide, tatarlaste, manside, eestlaste. Juba ammu, teise maailmasõja ajal. Siin oli nõukogude tagala. Raskemetallitööstus, raketiehitus. Praegu on lisandunud Kitkat poolele Euroopale. Homme on meil esikas, NO99 „Pedagoogiline poeem”. Seeni tahaks.

Foto: Tanel Ojasoo

13. oktoober

Eile jõudsid eestlased kohale. Kes rekkaga, kes lennukiga, kes rongiga. Jube tore oli neid näha, tekkis tahtmine kohe kõiki kallistada. Lahe oli Permi teatri ümber eesti keelt kuulda ja kõnelda, lahe oli eesti keeles naerda.

„Tore, et Eestis on päris teatrit hakatud tegema,” alustas leedu dramaturg ja ürituse moderaator NO99 „Pedagoogilise poeemi” loomingulise kollektiivi ja publiku kohtumist. Permi teatrifestival „Lavastaja ruumid/universum” on mõeldud eelkõige Venemaa erinevates linnades õppivatele lavastajatudengitele. Kohtumiseks Balti teatriga. Õpitoad, loengud, lavastused. Permi eelmine valitseja otsustas teha oma linna teiste hulgas nähtavaks kultuuri kaudu. Mitte eriti levinud mõte võimusnike peas. Tahtis teha Permi Euroopa kultuuripealinnaks. Tema pani siis festivalile aluse, siin söödetakse-joodetakse lätlasi-leedukaid-eestlasi raskemetalli- ja raketirahadega. Eelmisel aastal oli Linnateater. Nüüdseks on võimusnik vahetunud. Uus olla säästumees – säästupirnid ja pimendamine alates kella 11-st. Kange alkoholi ostu- ja müügikeeld samast hetkest. Mul oli tunne, et silmanägemine hakkab kaduma. Kogu aeg on pime. Ökoloogia!! Vene lavastajatudengid on Tiit Ojasoost ja tema üliõpilaste mängust vaimustatud. Kohtumisel ütles üks Tšeljabinski lavastajatudeng, et ta on küll noor, aga pole mitte kunagi mitte midagi nii head näinud ja ükskõik kui palju jumal talle ka elupäevi ei anna, ta on päris kindel, et midagi nii head ta enam näha ei saa. Saali saabuvad eesti näitlejad võeti vastu püstitõusu ja aplausiga. Neid tuli umbes neli korda.

14. oktoober

Täna pärast päevast „Pedagoogilise poeemi” etendust hakkasid vene lavastajaüliõpilased arvama, et see vabadus ja piiride kõigutamine, mis õhkub Tiit Ojasoo lavastusest ja üliõpilaste mängust, kuulub inimõigusena kuidagi ka neile. Olid õues ja tagusid rusikatega vastu kohvikulaudu. Hakkasid skandeerima. Maha see ja teine ja kolmas. Tuli politsei ja tegi neile selgeks, et vabadus on välismaalaste privileeg. Viis nad ära. Käisime Andra ja Ene-Liisiga Perm-36 muuseumis. Seal on kinni istunud Enn Tarto, Mart Niklus, Arvo Pesti. Oleksin võinud tuua neile ja/või nende peredele kaasa suveniirõhupalle kirjaga „Perm-36 ‒ koonduslaager”. Neid müüdi seal. Kui Buchenwaldis mõni osakond veel natuke töötaks, gaasitaks ja kremeeriks, oleks Euroopa tagajalgadel, Permis aga on üsna lähedal samal moel töötavaid surmalaagreid. Sinna ei vii ükski buss. Tõlkisin giidi, lasin kogu jutu oma füsioloogiast läbi. Tahaks ennast tühjaks oksendada, nutta ei oska.

15. oktoober

Retk permikomide juurde. Minu Eestist saadud kontaktid ei olnud pädevad, saatsin uued kirjad Fenno-Ugriasse ja Indrek Jäätsile, etnoloogile ja filmi „Permikomi sügis” autorile. Sain uued kontaktid. Olin ise ka leidnud Permist etnolooge, aga need suhtlemisahelad külanaisteni ja tagasi läksid ikkagi liiga pikaks ja ei toiminud enam. Keekuri külakoor loobus meie vastuvõtmisest viimasel minutil, sõitsime Arhangelskoje külasse, aga taina tegemiseks ei jäänud aega. Permikomi toitu süüa ei õnnestunud. Kiirelt improviseeritud teejoomine poest ostetud vorsti ja saiakestega klubis. Lapsed, kes laulsid meile laule. Rahvariietes. Klubisse sisseastunud naine, kes asus kohe laulma kaasa ühte pikka ja kummalise mitmehäälsusega laulu. Kohalik muuseum, ühiskondlikel alustel, kõige parem muuseum, mida sel reisil külastasin. Sadulakujuline kivi, mis kukkunud taevast kirikuaeda ning ravis ja täitis soove, isegi jaburaid. Üks naine soovinud saada saatesse „Pole tšudess” (Eesti miljonimängu analoog) ja saigi. Kogudusevanem, kes oli ka sepp. Inimesed puhtad ja ausad, siirad ja avatud. Sõltumatud ja kavaluseta. Ilusad inimesed. Vaatasime kaugelt tšuudide linnusekohti.

16. oktoober

Koju. Öösel käisime korraks veel heas pelmennajas söömas. Uurali pelmeenid, Altai viin, mädarõika-tomatisalat. Imeline. Paar tundi und ja lennukile. Moskvasse, Moskvasse! Lendurid (energia kokkuhoid? sõjaväelendurite haridus?) maandusid täisnurga all. Kõrvus vilistas, veresooned kippusid peast välja. Ühel üliõpilasel hakkas nii halb, et läksin apteeki otsima. Sinna mind ei lastud, lasin siis kutsuda lennujaama arsti. Jutukas mõnus naine ratastooliga. Esimese asjana küsis, kas patsient tahab katkestada reisi või edasi lennata. Ütlesin, et igal juhul edasi. Koju. Tore ütles arst, mul medpunktis polegi ruumi. Seal on terve pere. Väike poeg jooksis lennujaama libedatel põrandatel, libises ja kukkus peaga vastu seina – ajupõrutus. Vanaema sai selle peale infarkti, ema hüsteeriahoo, isa lõi rusikaga vastu seina (reis jälle untsus) nii kõvasti, et sõrmeluud puruks. Nagu vilets koolietüüd. Koju. Koju. Suu kipub naerule. 11 päeva on möödunud võõral planeedil.

17. oktoober

Pesen nõusid, pesu, kraamin tubasid. Jooksen kooli tundi andma. Õhtul on Taarka Pärimusteatri noortestuudio lavastuse „Kuidas müüa setot?” etendus NO99 suures saalis. Olen lavastaja. Peaksin aitama. Jõuan vaid läbi joosta, on kiire, pühapäeval hakkan taas Venemaale sõitma, seekord Mordva pealinna Saranskisse. Selgus ikkagi, et „Sugrierror” sai raha ja läheb Venemaale. Sellega seoses pean olema soome-ugri teatrifestivalil Saranskis ja hullem veel ‒ esimese murjanina Moskva ja Piiteri teatrikriitikute hulgas žüriis. Aeg kaob nagu musta auku. Üldse mitte nii kaugel ootab Venemaa.