1. juunil Tallinnas Rüütelkonna hoones ajavahemikus 15.00-19.00 toimunud Saša Pepeljajevi lavastatud audiovisuaalsest kunstietendusest „Gamaheh valem” kirjutab Tõnis Jürgens.

Rüütelkonna hoone trepikotta oli kogunenud trobikond inimesi, kes jälgisid lae alla kinnitatud kanga küljes rippuvat ja trikitavat tütarlast. Etenduse teine tsükkel juba käis. Pärast aplausi valgus inimmass koridoridesse ning maja eri soppe ja toimumisi seirama. Atmosfäär oli omasem pigem kunstinäitusele kui teatritükile. Mõned külastajad kondasid uudistavalt ringi, teised olid treppidele rahulikult vestlema või niisama ootama istunud. Nende vahelt saalisid siia-sinna valgeks võõbatud nägudega esinejad, üll kahevärvilised liibuvad kostüümid, filigraansemad 18. sajandi moega kuued-kleidid või tinglikumat minevikuaega ja kohta markeerivad valged linased särgid-püksid, mõnel kaardimast põsele või laubale maalitud.

Läksin neist mööda, edasi, trepist üles, sinnapoole, kust tümpsuv muusika tuli. Punase koridori teises otsas, üle taldade all nihkuva kummipõranda ja pea kohal rippuvate juppide alt läbi, olid ühe ukseava ümber kogunenud pealtvaatajad. Seinal oli silt „Amsterdam” ja seal kõlas muusika kõige valjemini. Inimestest üle ja mööda piiludes sai näha rebestatud retuuside ja mingi ballastiga täidetud sokkidega kaetud nailonkostüümides esinejaid. Tantsivad, madistavad, röökivad, lotendavad sokk-moodustised. Sel hetkel arvasin ennast ära tundvat selle n-ö Pepeljajevi käekirja.

Foto: Laura Nõmmik

Võttes endi seast ühe röökiva isendi kätele, tõstsid need kummalised tegelased ta eneste peade kohale ning kandsid meist mööda, punasesse klaustrofoobiattekitavasse koridori. Inimesed astusid sammu tahapoole, tegid ruumi ja muigasid. Tundus, et esinejatel oli samuti lõbus. Ma ei saanud aru, mis toimus.

Tuli välja, et see oligi asja mõte: „Gamaheh valem” andis vaatajale vabaduse minna, kuhu ja millal too parasjagu tahtis, et panna kogetu põhjal kokku oma lugu – mõtestada kaost. Printsess Gamaheh’ „entroopiamaailma“ sisenevaid külastajaid varustati ruumiplaane, tegijate nimekirja ja muud vajalikku informatsiooni sisaldavate kavalehtedega. „Amsterdam”, „Peking”, „Frankfurt”, „Samarkand” jne – sedasi olid nimetatud läbikäidavad lavaruumid, milles toimusid kordamööda ja paralleelselt eri esitused. Esitajad-osavõtjad olid mitmete ülikoolide kunsti-, muusika-, teatri- ja tantsutudengid, koorilauljad, tsirkuseartistid, kõhutantsijad, lisaks kolm treenitud kitse. Publiku seas patrullisid esituste ajal kostümeeritud lapsed, pitserid käes, tehes õigel ajal õigeid stseene vaadanute kavadesse vastavaid märkeid. 24 pitserit kokku kogunuile lubati auhindu, kuid nii kaugele ei jõudnud kuuldavasti mitte keegi.

Ühtse linana kattis tükki romantismiautori E.T.A. Hoffmanni täiskasvanutele mõeldud muinasjutt „[Isand] Kirp”, millest valitud stseene tsüklites ette kanti. Kusjuures igas ruumis pidi midagi toimuma. Nii ei pruukinud vaataja kogu aeg stseenide kannul ringi liikuda, vaid võis ka terve aja ühes paigas püsida. Ise otsustasid. Samas polnud kõik „linnad” samaväärselt elavad ja mõnedes pidi millegi huvitava juhtumiseks teistest kauem ootama. Et Rüütelkonna hoone sisehoov – lõõmava päikese ja treenitud kitsedega „Famagusta” – oli lavadest vahest läbikäidavaim, toimus seal ka üks etteaste teise otsa. Jäin sinna isegi mõneks ajaks trepile istuma ja sealt kogusin ka oma esimese ja ainsa pitseri. Kava kohaselt olin õigel ajal sattunud nägema, kuidas mikroskopistid Leeuwenhoek ja Swammerdam teleskoopidega võitlesid.

Sinna, kus midagi juba toimus, oli hilinemise korral tihtilugu raske ligi pääseda. Mõned lavaruumid olid napilt piisavalt suured, et mahutada ära esinejad ühes mõne pealtvaatajaga. Ülejäänud uudishimulikud koondusid ukseavadesse või tiirlesid teiste selgade taga. Nii näiteks oli jahedamate keldriruumide „Indiasse” jõudes, jäämata vahekäikudes kinni ühessegi hiigel-unenäopüüdjasse, raske pääseda seal nägema mõnevõrra üllatavalt mõjuvat kõhutantsu. See pole mõeldud mitte niivõrd etteheitena, kuivõrd lihtsa tähelepanekuna „Gamaheh’” olemusest: et ennast kuskil tõepoolest kaemuse väärilise aja vältel mugavalt tunda, tuli oma valikutes konkreetne ja kindel olla. Sest väljaspool lavaruume, koridoride rahutuses tekkis pigem tunne, nagu oleks piilurina sattunud ekslema ühte suurde proovimajakompleksi, kus toimus korraga liiga palju, et seda oleks võimalik hoomata.

Foto: Laura Nõmmik

Olin varemalt kuulnud sellistest teatritükkidest (Inglismaal või Saksamaal), mida väisaval publikul antakse voli ekselda suurtes majades, mille eri tubades näitlejad mingi üldisema loo eraldi stseene esitavad ning vaatajad nähtu põhjal lõpuks midagi koherentset kokku panevad. Kusjuures peavad nad ise valima, mida vaadata, ning kõike pole korraga võimalik näha. Et Eestis pole minu haugimäletamist ja (mitte-teatriveterani) teadmist mööda midagi sellist korraldatud, lootsin tol laupäeval seda Rüütelkonna hoones kogeda. Ent ees ootas midagi palju laiahaardelisemat ja segasemat.

„Gamaheh valem” oli pigemini ambitsioonikas katse tuua ühe katuse alla kokku mitmeid eri kunste viljelevaid noori ning lasta neil harilikust müstilisemaks muundatud majas muinasjutulis-eksootilise narratiivi hõreda loori all oma asja ajada. Nähtu puhul oli siiski selge, et ilma kostüümide ja tingliku Gamaheh’ vaimuta oleks tegemist lihtsalt eraldiseisvate, muinasjuttu mittepuutuvate etteastetega. Hoffmanni tekst mõjus rohkem koostööd põhjendava taustana ning ajapikku selgus, et narratiivikaosest koherentse loo põimimise asemel oligi mõttekam pühenduda erinevate elamuste noppimisele. Artistid ja külastajad segunesid nii, et sai isegi paar korda möödaminnes „tšau” öelda. Ja Neljandat Seina polnudki tegelikult vaja ehitada, kuigi tõtt-öelda olin tükki selle olemasolule lootes vaatama läinud.

Kõige eredamalt jäi külastusest meelde üldisem: kuidas hoone, täitudes ca 150 asjaosalise töö ja loominguga, muutus kaootiliselt sumisevaks spektaakligaleriiks. Kerkis küsimärk, miks pole meil rohkem selliseid vabalt läbikäidavaid suuri projektipindu, kus – küll võib-olla pisut kontsentreeritumate doosidega – oma loomet esitleda saaks? Selles mõttes noogutas Printsess Gamaheh millegi sellise suunas, mille kallal saaks ja võiks töötada. Isegi kui mitte alalistel pindadel, tasuks säärast inter- või isegi transdistsiplinaarset koostöötamist edaspidigi viljeleda.

Niisiis, kui „Gamaheh valemi” ambitsioonika laiusega haare võis tingida ka üksjagu laialivalgumist, siis interaktiivsuseelement, mitmekülgsed esitused ja stsenograafide ponnistustel parimas mõttes võõramaks tehtud koridorides-ruumides ekslemine pakkusid harilikuma ja üksluisema kultuurikogemusega võrreldes vaheldust ja tervitatavat vabadust. Kui ei meeldinud, võisid kohe ära minna. Kui aga meeldis, sai kauemakski jääda. Igaüks väljus hoonest individuaalse kogemusega. See siin oli üks neist.