Müürileht käis kohtumas üle mandripiiri Saaremaal Kuressaares filmilavastaja Veiko Õunpuuga. Juttu tuli vabadusest, piiridest ja ennekõike tema värskest filmist „Free Range”, mis need tähendused elusalt vibreerivasse pildikehasse kätkeb. Unistamine on nähtavasti maailma parandav tegevus ning filmide tegemine fantaasiate ateljee ja mängumaa.

„Free Range ehk Ballaad maailma heakskiitmisest” (2013)

Režissöör Veiko Õunpuu, stsenaristid Veiko Õunpuu ja Robert Kurvitz, produtsent Katrin Kissa, operaator Mart Taniel, osades Lauri Lagle, Jaanika Arum, Peeter Volkonski, Laura Peterson, Roman Baskin jt. 100 min.

Esilinastub 19. septembril.

Foto: Pilleli Läets

Filmi „Free Range” pealkiri on ingliskeelne ja seda ei olegi tõlgitud. Kas see väljend tähistab filmis kesksel kohal olevat paarisuhet?

Seda ei saagi hästi tõlkida. „Free Range” tähistab nii seda suhet kui ka selle olukorra irooniat, kus filmitegelastel nagu ei olekski vabadust. Võid mõelda, et oled vaba, aga osutud ikkagi piiratud territooriumil toimetavaks tegelaseks nagu vabalt peetav kana. Kana mõtleb ka, et ta on prii, aga kuskil on tara. Peategelase Fredi puhul moodustab tema ümber piirde isikliku vastutuse küsimus. Ükski indiviid ei saa olla lõpmatu, meil on ajalimiidid ja ka sellel on piirang, mida me saame oma elus korda saata. Romantilisest vabadusest saab minu arvates rääkida ainult irooniliselt või kergelt parodeerides. Minu film algab sellise lapsiku käsitlusega, kus keskne karakter usub, et romantiline vabadus on saavutatav, ja arvab, et kirjanikustaatus tähendab suuremaid vabadusi, kui teistel üldiselt on.

Miks peategelane siis tõstukijuhi ameti valis? Taolise mustvalge lähenemise asemel oleks ta võinud otsustada ka mõne vahepealse variandi kasuks.

See ei ole vabadus turumajandusest ja selle diktaadist, kui sa mängid sama kapitalistlikku mängu edasi lihtsalt selle erinevusega, et kaubaks, mida sa müüd, on su raamatud. Ja paljude vahepealsete asjadega on samamoodi. Fredile see rahuldust ei paku. Ta mõtleb, et astub sellest süsteemist siis täiesti välja. Äkki tõstukijuhtimine on hingele parem lahendus, olenemata sellest, kas talle tegelikult meeldib niisugune töö või mitte. Selline lähenemine on minu jaoks väga isiklik – olen ka ise mõelnud, et ma ei viitsi neid filme enam teha, sest mulle tundub, et see sööb hinge seest ära. Vastik on olla väikluse, kemplemise ja igasuguste hinnangute keskel, kus iga inimene arvab midagi sinu loomingu kohta.

Kes keda filmis heaks kiidab? Kas Fred maailma või maailm teda?

Fred üritab maailma heaks kiita. Filmi teine pealkiri „Ballaad maailma heakskiitmisest” on tegelikult üks Bertolt Brechti luuletus. See mina-vormis luuletus oli kirjutatud fašistliku režiimiga kaasajooksjast ja pealkiri oli mõeldud iroonilisena. Ka praegune globaalne turumajandus on oma kõikehõlmavuses otsekui fašismi väikevend ja ma mõlgutasin mõtteid, et kas seda oleks võimalik kuidagi heaks kiita. Jõudsin järelduseni, et majandus peab siiski olema sekundaarne ja elu avaldub ka teistmoodi, väljaspool sotsiaalmajanduslikke suhteid. Elades oma elu vähenõudlikult, märgates argises salapära, on võimalik elu heaks kiita. Fredi puhul on samamoodi, ta võtab vastutuse tehtud tegude eest ning loobub romantilise vabaduse ideest.

Filmis saadavad peategelast kõikjal raamatud. Kas tema kirjanikuks olemine sümboliseerib mis tahes kultuuriinimest või on kirjanduse viljelejatel eriline side maailma heakskiitmisega?

„Kultuuriinimene” on minu jaoks eriti eemaletõukav väljend. Ühest küljest oleks see nagu mingi isehakanud aadelkond, kes ei oma reaalset võimu ja ei kanna seetõttu ka aristokraadi tiitlit välja, teisalt jällegi nagu mingid muidusööjad „tavainimese” ja „majandusinimese” kõrval ja seega nagu mingi uue kastisüsteemi osa. Filmis pole tegemist ka kirjanduse fetišeerimisega, vaid raamatud väljendavad lihtsalt unistamist. Fred on unistaja, kes fantaseerib palju ja elab argise nürimeelsuse asemel oma unelmates. Teiseks, ma väga loodan vähemalt, on olemas selline maailmas olemise moodus, mis seisneb ääretus lihtsuses ja verbaalsest irdumises ning on reaalselt eksisteerivale märksa lähemal kui unistamine. Mulle meeldib nii selline romantiline fantaseerimine kui ka mõte sellest, et unistamisest on võimalik tasapisi loobuda. Need on minu meelest kaks positiivset ideed selles filmis.

Kas selle raamatukatkendi kirjutasid sina, mis filmis ette loeti ja mille kohta Fredi elukaaslane ütles midagi taolist, et kuidas sa endaga elada saad, kui sul nii melanhoolsed mõtted on?

Jah. Fantaasiad ei pruugi olla helged. Fredi omad on nartsissistlikud ning sisaldavad peamiselt kirjanikuks olemise problemaatikat. Tema käsitlus kirjanikust tähendab vabadust kodanliku ühiskonna ahistusest ja võimalust uskuda, et võid teha kõike, mida tahad. Ja siis lood oma vere hinnaga teksti. See on väga romantiline – kui kirjutatu on masendav, siis seda enam. Kirjanik kannatab juba seetõttu, et ta on pidevalt verbaalse tegevuse vangis. Kui väga pikalt mõtlema jääd, leiad ikka, et kõik on üsna mõttetu. Karakterina adub ta oma tegevuse viljatust juba enne, kui on end täielikult sellele tegevusele pühendadagi jõudnud. Peale selle ei osanud ka mina muud teksti kirjutada. Kaurismäki ütles kunagi, et põhjus, miks tüübid „Calamari Unionis” nii vähe räägivad ja mõnes stseenis täiesti vait on, seisneb selles, et tal ei tulnud midagi pähe. Samamoodi kirjutasin mina selle jutu, kuna ma ise mõtlesin millalgi niimoodi. Seda, et ei tea, kuidas edasi elada ja mitte masenduda, kui eksistentsi frustreeriv iseloom on selgeks saanud, aga transtsendentsusse ei ole ka välja jõudnud.

Filmi „Free Range” võtted. Pildil Lauri Lagle ja Veiko Õunpuu. Foto: Maxim Mjodov

Milles see eksistentsi frustreeriv iseloom täpsemalt seisneb?

See seisneb tõsiasjas, et elu ei paku meile ühelgi kujul täit, lõplikku rahuldust. Budistid ütlevad selle kohta dukkha – kannatused, rahuldamatus, ebapüsivus. Lisaks sellele on üsna selge, et ka olukord maailmas on üha halvenev. Kapital on inimtegevuse täiesti sajaprotsendiliselt enda valdusesse haaranud. Peaaegu kõik elualad ja inimsuhted on kaubanduslikud. Otsustusvabadus toimib, aga üha enam ainult kaubanduse piires, sul on võimalik teha ka tööst vabal ajal ainult kaubanduslikke valikuid. Selleks et üldse sotsiaalselt toimida, pead olema kogu aeg mingitpidi rakkes ja sinu pideva paanilise tegutsemise tagajärg on see, et sa suudad jätkata tegutsemist, sul on peavari ja toit ehk sa püsid lihtsalt elus – jooksed kõigest jõust selleks, et paigal püsida. See perversne situatsioon, milles me viibime, on kahtlemata kõigile äärmiselt raske, aga sellistel kunstnikel nagu Fred on seda peaaegu võimatu taluda. Meie aeg ei soosi erisugust vaadet elule. Mulle näib, et on olnud aegu, kus vaim on olnud peenem ja erilisem tundlikkus on saanud vähemalt sõnaõiguse. Samas võib olla ma eksin – mõned poeedid on alati nälga surnud.

„Free Range’i” väga mitmetes kaadrites torkab silma mõni „suvaline” fookusest väljas igapäevane ese. Kas nende vormiliste objektide eesmärk ongi mõjuda juhuslikult, et luua elutruud tunnetust filmis toimuvast?

Jah! Silmas on peetud mitut aspekti. Kaadrisse jääv sai sedamoodi seatud, et film oleks võimalikult eluline ja mõjuks natuke juhuslikult. Samas ei ole kompositsioonid tegelikult juhuslikud ja läbi mõtlemata. Ma ei erista oma loomingus sisu ja vormi. Kui elust väga kunstlikult sätitud piltidega rääkima hakata, siis mulle tundub kohe, et elu põgeneb sellest jutust minema. Tunnetus selles filmis on mõeldud universaalsena, see ei ole minu isiklik tunnetus, vaid see võiks kõnetada erinevaid inimesi. Ja paljud on küllap ka küllastunud sellest, kui skemaatiline kino üldiselt praegu on. Sellisel juhul on „Free Range” oma vormiuuenduses värskendav ja virgutav.

Ebaloomulikult napp dialoog aga just rõhutab seda, et tegemist ei ole juhuslikult organiseerunud reaalsusega, vaid ikkagi filmiga.

Mulle ei meeldi argipäevase kõnepruugi kasutamine filmis. Kobava teksti põhjal ei saa head filmi teha ja taolist naturalismi ma ei otsi. Ma natuke isegi proovisin igapäevakõnet kasutada, aga sain kohe aru, et midagi on valesti. Mingid piirangud ja valikud ikka peavad olema tehtud, kõike olemasolevat ei valimatult saa võtta ja plärts filmi panna. Kõnekeelses dialoogis on liiga palju müra ja film ei kanna enam.

Millest on inspireeritud filmi muusikavalik?

Suur osa filmi muusikast on 70ndate hipirokk. Mulle meeldivad väga Ameerika sõltumatu stuudio BBS Productionsi filmid 70ndatest, näiteks „Five Easy Pieces”, „Easy Rider” ja „King of Marvin Gardens”. Nad tegid üldse kümmekond filmi, aga kunagi Soome televisioonist teismeeas nägin neid ja nendes olev vabadusetunne jättis mulle väga sügava mulje. Filmid on argised ja räägivad enamasti kergelt proletaarsetest, väikestest inimestest, kasutades lihtsaid vahendeid ja trikitades vähe. Linateosed mõjusid autentsena ning seda tahtsin ka mina kultiveerida, jätta mulje samasugusest universumist. Peategelase püüdlused leida vabadust peaksid väljenduma ka muusikas. Ma ise tegelikult kodus eriti muusikat ei kuula, kuulan seda kui kretiin: ainult seda, mis mul parasjagu filmi tarbeks vaja läheb.

Millistel kaalutlustel otsustasid 16 mm filmilindi kasuks? Tavaliselt kasutatakse seda ju dokumentaalide, seriaalide ja tudengifilmide talletamiseks.

Valik langes 16 mm kasuks, kuna meil oli vastav kaamera olemas, mis on väiksem ja kergem ning mida on odavam kasutada. 35 mm kaamera oleks tähendanud kõvasti lisakulusid. Mulle täitsa meeldis 16 mm pilt seekord, selline natuke lo-fi värk. Tänapäeval vist tehakse üldse kõike digitaalselt. Ma ei tea neist asjust väga palju, aga ma ei ole veel näinud sellist digitaalset pilti, mis mind esteetiliselt rahuldaks. Digipilt on ülemäära tihe ja piksleid on liiga palju, reaalsust kujutatakse liiga täpselt. Mul on kunsti suhtes seisukoht, mis põhineb uusplatonistide käsitlusel. Maailm, mis eksisteerib, on millegi koopia, mis on transtsendentne, ja kunst peaks pigem tegelema sellega, mille koopia on maailm, mitte maailma kopeerimisega. Loome puhul on oluline võimalus aru saada, et see ei ole jupp maailmast. Teosel on alati oma taotlus juures, mis on minu jaoks palju huvitavam kui üks banaalne argipäev.

Milline see taotlus olla võiks?

Ma ei taha seda nimetada, see viitab millelegi, mis on inimese jaoks saladus. Kui sa sellele nime annad, siis see liigub kontseptuaalsesse universumisse ja muutub jällegi ainult nimeks. Las ta olla nimetamata. Heade kunstiteoste puhul on võimalik selle miskiga suhestuda – kui sellega üldse ei suhestuta, siis vähemalt minu jaoks muutub asi igavaks. Mõned inimesed tajuvad selle ära ja mulle sobib, et minu tegevus ongi mingil määral neile mõeldud. Ja kui mitte, siis mingu rahus. Mul ei ole vajadust kõigiga kõnelda. Peale selle tahan ma luua alati selge vahe ülejäänud visuaalse kultuuri ja enda filmide vahele. Mulle meeldiks minna visuaalses plaanis isegi veel kaugemale sellest, kuhu kõik ülejäänud suunduvad.

Kuidas sa oma filmide jaoks mõtteid kogud?

Enamasti annab tõuke filmiks mingi küsimus, mis minu enda jaoks parasjagu oluline on. Hakkan selle kallal tööd tegema, loen, mõtisklen, vaatan maailma ja selle pinnalt leian tee edasiste järeldusteni. See protsess kestab kuni filmi viimase montaažirea lukkupanekuni. Tihti jõuan peaaegu vastupidisele veendumusele kui alguses ja siis on loll lugu, sest filmis peaks ju säilima idee oma algsel kujul. Kui ma filmi lõpetan, siis olen tavaliselt lõpetanud täielikult ka selle ideega, läbi mille ma seda filmi tegin. Siis ma saan selle mõtte enda jaoks kõrvale panna.

Mati Unt kirjutas „Tühirannas” (1972): „Kogu suvi on meie laiuskraadil efemeerne, tema algus tähendab ühtlasi tema lõppu.” Kui pikk on sinu jaoks ühe filmi eluiga? Esilinastuse ajal lased ta lendu või käivad aastaid tagasi tehtud filmid sinuga endiselt kaasas?

Ma ei tea, kuidas filmi elueaga ühiskonnas on. Eks see sõltub sellest, kas ta tabab mingit zeitgeist’i või mitte. Mul endal on nii, et juba enne päris lõppu, kui olen saanud filmi kokku monteeritud, ei tahaks ma sellega enam üldse tegeleda. Ma ei taha filmi siis enam näha või sellega mingit pistmist teha. See on tehtud asi. Ma ei vaata reeglina ka oma vanu filme. Märkan igasuguseid vigu, enda käpardlikkust ja rumalust, kuid enam midagi teha ei saa. See on kurnav ja tarbetu sorkimine milleski, millest võiks juba ammu lahti lasta.

Kui ei ole häbi oma esimeste teoste peale vaadata, siis järelikult ei ole toimunud arengut.

(Naerab) See on päris adekvaatne.

Kõrge vaimsus ja populaarsus on sinu filmide puhul käsikäes käinud. Kas see on olnud sinu eesmärk või sekundaarne nähe? Oled olnud vastuvoolu ujuja ja ometi on need filmid meeldinud väga paljudele.

Vähemalt teadvustatult taotluslik ei ole populaarsus olnud. Minu vastuvoolu ujumine toimub esteetilises universumis. Mõttes sõdin paljude asjadega, vahel sellega, et võib-olla ei teeks üldse enam filme. Audiovisuaalne kupatus, milles me elame, sealhulgas televisioonist nähtav, järgib esteetilises plaanis oma aja vaimu. Ta on pealiskaudne, keskendub kaubandusele ja uusimate tehnoloogiliste vahendite ekspluateerimisele, mis on üks kaubanduse mootoritest. Ma ei soovi üldiste suunitlustega kaasa liikuda, sest mul on tunne, et tahaksin olla puhtam ja teha omamoodi. Olla sisulisem. Aga et see liiga pretensioonikaks ei läheks, jään ma siinkohal vait.

Mis puutub populaarsusesse, siis selle üle on mul siiralt väga hea meel. Mulle oleks eriti meeldinud, kui ka „Püha Tõnu” oleks menukaks osutunud, sest minu meelest on see parem film kui „Sügisball”. Aga noh, see on minu arvamus.

Kas sul on ka mõne järgmise filmi plaan olemas?

On, aga see on rohkem sundus. Majanduslik olukord sunnib kogu aeg mingit filmiprojekti käigus hoidma. Sooviksin hoopis järele mõelda natuke. Mulle näib, et eksisteerib ainult üks ja väga kitsas rada, mida mööda minnes ma saan filmide tegemist jätkata ja samal ajal endast hästi mõelda, aga see tee kipub käest kaduma. Praegu tulin siia Saaremaale stsenaariumit ümber kirjutama – film leiab aset Lapimaal ja Soome Filmi Sihtasutuse uuele eksperdile eelmine versioon ei istunud. Nüüd tuleb mul võidelda nii oma keskpäraste kirjanduslike oskuste kui sisemise trotsiga. Kissa [Katrin Kissa, produtsent – toim] viitas ka sellele, et ma ei ole kunagi ühtki filmi stsenaariumi järgi teinud. Kui mul on aimdus, et teksti põhjal juba enam-vähem saab midagi, siis ma julgen võttele minna ja selle käigus mõtlen edasi.

Nüüd oleks tarvis põhjalikumalt läbi kirjutatud stsenaariumit.

Just. Stsenaarium on ainult kondikava. Kui ma tean täiesti lõpuni, kuidas lugu areneb, siis mul kaob igasugune huvi ära, filmitegemine on minu jaoks lõppenud. Tahaksin läheneda asjale justkui algaja või idioodina, et protsess oleks kogu aeg värske – nii on see kõige nauditavam. Bürokraatidele ei tee sellist asja selgeks. Ma loobuksin hea meelega kogu projektist, aga kardan nälga. Inimene on nõrk, skelett ei ole püsti kõndimiseks korralikult mugandunud, moraalsest selgroost rääkimata. Ja nii võib juhtuda, et võtad mingist tööotsast elatise hankimise nimel kinni. Aga ma kardan paaniliselt, et omakasupüüdlikud ajendid surmavad võime loominguliselt tõhus olla.

Mis on sinu jaoks filmitegemise juures kõige olulisem aspekt?

Põhiliselt töötan filme tehes pildiga, see köidab mind kõige enam ja ma ei oskagi eriti millegi muuga tegeleda. Viimasel ajal olen lasknud teistel osalistel üha rohkem sõna sekka öelda. Draama mind ei kütkesta, tegevustiku nükked ja lugu on teisejärgulised. Ma küll pingutan selles suunas ja olen paari viimase filmiga proovinud, kuidas jutustada lugu nii, et see mulle endale tüütu ei oleks. Aga huvitavam on ikka filmi ideeline tasand ja atmosfäärid. Film peaks jätma elusa mulje, nii et see ei mattuks dramaturgiliste skeemide alla. Vaataja jaoks on loomulikult oluline, et eksisteeriks mingi lugu, et film veaks teda edasi. Sündmused ei peaks aga andma liiga lihtsalt vastuseid, et saaks mugavalt toimuva sisse jääda. Kuidas seda saavutada, et film kannaks, aga ei oleks etteaimatav, on see, mis mind praegu kinotegemise juures kõige rohkem huvitab.

Mil määral sa näitlejatele vabadust annad?

Käesoleva filmi puhul andsin palju, kuna tahtsin seda kätte saada, et inimesed on elusad. Kui inimest juhib teadvustatud meel ning ta teab oma ülesannet sajaprotsendiliselt, siis näitleja miimika muutub puiseks, ta kaotab elu ära. Ainult siis, kui ta on kogu aeg värske, saab püüda elususe ka filmilindile. Seda on võimalik saavutada mitmel moel: kas improviseerid või manipuleerid. Improviseerides läheb sageli kohutavalt palju linti ja raha, et niimoodi värskust kätte saada. Manipuleerida on jällegi raske, kuna pead olema ise väga teadlik, milleni sa püüad jõuda ja millised meetodid sind selles aitavad. Väikestes lõikudes saab niimoodi teha. Minu jaoks on see küllaltki keeruline, sest ma ei ole kuigi sotsiaalne inimene. Eriti kui on võõrad näitlejad, kellega ma pole varem koos töötanud, nagu seekord „Free Range’is” oli. Minu meelest läks lõpuks hästi, näitlejad jätavad inimese, mitte karakteri mulje.

Filmi „Free Range” võtted. Pildil Jaanika Arum (Susanna). Foto: Maxim Mjodov

Kui palju sa filmikriitikute tagasisidet loed?

Ma loen selle kõik läbi. Kas ma seda ka arvesse võtan, sõltub sellest, kas sellel inimesel on ka midagi tarka öelda või ta lihtsalt ajab mingit jampsi suust välja. Kui keegi väga halvasti ütleb, nagu „Püha Tõnu” puhul mõnikord juhtus, siis ma võtsin seda südamesse küll. Võib-olla ka seetõttu, et ma olin nii ära hellitatud, kuna „Sügisballi” puhul ei kobisenud keegi midagi. Kui ma praegu sellele tagantjärele vaatan, siis ma olen solvumisest üle saanud ja arvan, et parem ongi, kui ainult ei poputata. Tuleb meelde fraas „Daodejingist”: „Karda kiitust nagu laitust. Kiitus teeb ju tühiseks.” Laitus teeb kahtlemata ka vihaseks. Mõlemad on halvad asjad, aga kui kriitika on konstruktiivne, siis võib sellest abi olla. Kiituse peale ei tohiks väga mängida või vähemalt tuleb ennast jälgida, et sellest mitte liiga kõrvust tõstetud olla. Muidugi meeldivad ka mulle komplimendid ja ma lähen neist liimile nagu inimesed ikka, aga siis tekib oht, et muutud äkki ka enda silmis hästi erakordseks isiksuseks. Siis on asi perses, kui sa niimoodi mõtlema hakkad.

Käesoleva filmiga on lood nii, et olen väljendatud ideetasandiga sedavõrd rahul, et mind huvitab ennekõike, kuidas ja mida inimesed filmi üldisest teemast aru saavad ja kuidas nad selle dramaturgilise ülesehituse vastu võtavad. Kui inimestele meeldib, olen ma õnnelik, aga kui leitakse vigu, siis jään rahulikuks. Ma ise tean väga hästi mis see film on ja mida ta pole.

Kas sa loed teiste filmide arvustusi või kuidas sa otsustad, millist filmi vaadata?

Ma ei tee valikuid arvustuste põhjal ja mul ei ole filmikriitikuid, keda jälgin, aga mul on filmitegijad, kelle filme ma alati vaatan. Mul on mõned lemmikud, kes meeldivad paljudele, näiteks Buñuel, Tarkovski ja Pasolini. Eelmisel aastal avastasin enda jaoks Melville’i. Omamoodi tipud on Ozu ja Bresson. Kaasaegsetest on huvitav Bruno Dumont. Jarmuschist ma ei räägigi, Kaurismäki on imetlusväärselt sirgjooneline. Iraanlased Abbas Kiarostami ja Jafar Panahi on väga head. Häid filme on ka vendadel Dardenne’idel. Tavaliselt vaatan ühe tüübi kõik asjad ära ja proovin aru saada, kuidas ta on arenenud ja mil viisil ta mõtleb. Vahel vaatan filme žanriti, aga vahel ka juhuslikult nähtud treileri loodud mulje põhjal. Ja üldiselt pigem vanu filme. Kui aus olla, siis mind ei köida kaasaegne kino eriti intensiivselt. Raske on terasid välja sõeluda ja tekib tunne, et sisulises plaanis oleks inimkonnal nagu kompass peost ära kukkunud. Kui armastad vanu filme, siis on seda kahjuks eriti tugevalt just kinos märgata. Tehniliste oskuste poolest on kindlasti suur areng toimunud, aga ideetasandil ei ole ma näinud aastaid ühegi kaasaegse režissööri filmi, mis oleks mind kuidagiviisi täiesti vapustanud. Sisulises plaanis oleks inimkonnal nagu kompass peost ära kukkunud.

Ütlesid, et kuigi varasemal ajal on olnud vaim peenem, on mõned poeedid alati nälga surnud. On inimesi, kes on suisa öelnud, et kui luuletajal kõht täis sööta, siis sealt ei tulegi enam midagi.

Ma ei tea, kes need sedasi ütlejad on, aga need on kahtlemata ühed väga vastikud inimesed (naerab). Mulle tundub, et asjad on halvad, kuigi seda on kuidagi nõme rääkida siin ilusal suvepäeval kuurortlinnas. Saab hakkama, kui mängu kaasa mängida. Siis on võimalik elada küll. Kui lähed näiteks Soome filmi tegema. Piiride aktsepteerimisest tekib uut sorti vabadus.