„Olen pidanud kolme aasta jooksul vähemalt kuus korda kolima, minu plaadikogu sai veeuputuse tõttu kannatada, olen töötanud korraga mitmes erinevas kohas, et kuidagi hakkama saada, aga kirg muusika vastu pole kuhugi kadunud.”

Jon Rust. Foto: NTS Radio

Jon Rust on Londoni DJ, plaadifirma Levels pealik ning NTS Radio raadiosaate „No Boring Intros” juht. Möödunud aastal võttis tema karjäär sisse kõvemad tuurid kui kunagi varem: Benji B kutsus ta oma lavale festivalil Dimensions plaate mängima, FACT Magazine kirjutas tema raadiosaatest oma rubriigis „Our Favourite Shows from Across the Globe” ning tema plaadifirma Levels järjekorras teine plaat sai ilmumise eel uskumatult prominentset raadioaega. Selle plaadi on teinud Joni plaadifirmale muide eesti elektroonilise muusika duo Ajukaja & Andrevski, mille varjus toimetavad Raul Saaremets ja Andre Veskimägi. Jon räägib, kuidas temast sai klubi baarmenist üks tänase päeva huvitavamaid DJsid ning kuidas Tallinna underground-helid UK tipptegijate plaadikohvritesse jõudsid.

See oli umbes aasta tagasi, kui ütlesid, et tuled töölt ära plaaniga keskenduda sajaprotsendiliselt muusikale. Kas vabakutselise metsik elu esialgu hirmutav ei tundunud?

Nuriseda ei ole mul praegu millegi üle. Pigem tundub, et kui oleksin nii-öelda vale tööposti peale pidama jäänud, siis oleks see palju hirmutavam olnud. Võtsin vastu otsuse tegeleda oma kirega ning viia huvi ja armastus muusika vastu järgmisele tasandile. Tuli välja, et ei ole see vabakutselise elu nii hirmutav midagi.

Millised olid sinu esimesed sammud Londoni muusikakogukonnas?

Kasvasin üles Londonist väljas ning vahetus läheduses ei toimunud midagi huvitavat. Üht-teist sain küll teada piraatraadio ja pidude flaierite kaudu, aga üldiselt olin arvamusel, et klubivärk pole minu jaoks. Muide, tookord ei saanud ilma triiksärgi ja kingadeta klubisse sissegi. Esimesed DJ-setid tegin klubis Midland üritusel nimega Detonate. Korraldaja lasi mul mängida plaate, mille olin Londonis käies ostnud. See oli aastal 2004 – dubstep’i algusaegadel. Umbes sel ajal hakkasin käima ka üritusel nimega FWD (tänaseks legendaarne üritusteseeria, dubstep’i kui žanri kasvulava – A.L.) klubis Plastic People. Kui kuulsin, et Ammunition, firma, mis seisis FWD toimetuste taga, otsib praktikanti, läksin ja pakkusin ennast kohe välja. Mind võeti tööle. Ammunition oli tõeliselt põnev koht, millega just sel ajahetkel seotud olla. See oli koduks Rinse FMile ning ka DJ Zinci stuudio asus sealsamas. Dubstep hakkas massidesse jõudma ning Rinse, mida peeti tol ajal veel illegaalseks raadiojaamaks, tegeles ametliku raadioloa saamisega. Kõik, kes Ammunitionis töötasid, tegelesid üht- või teistpidi uue muusika promomisega. Ega mul sel ajal erilist aimu ei olnud, millega ma ise päriselt tegeleda tahaksin, aga Ammunitioni mehed nägid, et mingisugune alge on minus siiski olemas, ning kutsusid mu Rinse’i tööle. Minust sai raadiojaama esimene produtsent. Peagi pakkusid nad mulle ka saadet. Valida oli kahe varahommikuse aja vahel: ühest kolmeni mõnel nädalapäeval või kolmest viieni pühapäeva öösel. Ma valisin pühapäeva.

Niisiis, umbes aasta jagu igal pühapäeval, pärast nädalavahetusel toimunud pidusid pakkisin kodus oma plaadid kokku ja reisisin Londoni ühest otsast teise Rinse’i stuudiosse. Kui öörongist maha jäin, pidin sinna sõitma nelja erineva bussiga. Eks kohalejõudmine oli korralik missioon, aga raadio ajas vere keema. Pikapeale hakkas öiste saadete tegemine ja igal esmaspäeval kell seitse hommikul kojujõudmine ära tüütama. Seega otsustasin Rinse’ist lahkuda. Ja ausalt öeldes tüdinesin Rinse’i helimaailmast parajalt ära, kogu dubstep’i-skeene oli väga produtsendikeskne ning mulle hakkasid huvi pakkuma hoopis teised žanrid ja helid. Ühtlasi lõpetasin ka dubstep’i-pidudel mängimise.

Kuhu liikusid pärast Rinse’i?

Edasi töötasin mõnda aega Plastic People’i baaris. Klubi omanik Ade korraldas seal õhtut nimega Balance. Need olid legendaarsed peod. Kui Ade peole hilines, lubas ta mul aeg-ajalt soojendajana plaate mängida. Reeglina hilines ta igale oma üritusele. Ka Theo Parrishil oli seal oma üritustesari ning DJd, kes klubis mängisid, läksid üleüldse muusikavalikuga väga sügavale ning miksisid kokku väga erinevaid stiile. See kõik on ka minu isiklikku maitset väga palju mõjutanud.

Ehk siis jätkasid tööd Plastic People’i baaris?

Ei, edasi hakkasin juba vaikselt ise pidusid korraldama. Ma arvan, et see oli suur õppetund – ainult siis hakkavad asjad arenema, kui võtad kätte ja hakkad oma rida ajama. Eks London võib olla väga halastamatu koht. Mul on tulnud seal ette palju tagasilööke ja olen kindel, et neid juhtub veel. Olen pidanud kolme aasta jooksul vähemalt kuus korda kolima, minu plaadikogu sai veeuputuse tõttu kannatada, olen töötanud korraga mitmes erinevas kohas, et kuidagi hakkama saada… Aga kirg muusika vastu pole kuhugi kadunud.

Kuidas sai alguse Standard Place – pidu, mida oled aastaid koos sõpradega vedanud?

Standard Place sai oma nime Plastic People’i kõrvaltänava järgi. Korraldajate kambas oleme mina, Reecha ja DJ Oneman, kes mängis ka FWD-sarjas. Põhiliselt tegime üritusi selleks, et saaks sõpradega pidutseda, nii et uhked külalised, kes meil seal aeg-ajalt mängivad, on tegelikult sõbrad, kes on parasjagu Londonisse sattunud ning nõus ka plaate mängima. Praegu peame pisikest pausi. Oleme teinud Standard Place’i üritusi ka välismaal ning hunniku Boiler Roomi sessioone. See kõik on olnud puhas fun!

Eelmisel aastal võttis sinu DJ-karjäär sisse uue hoo. Mängisid nii UKs kui välismaal. Millised plaadimängud on kõige eredamalt meeles?

Jah, eelmisel aastal läks tõesti väga hästi. Benji B kutsus mind mängima oma lavale festivalil Dimensions Horvaatias. Sealne helipark oli lihtsalt meeletu. Horvaatias tutvusin mitme uue ja huvitava inimesega. Ka esimene reis Eestisse on eredalt meeles. Ega tegelikult ei tea ju kunagi, kuhu satud. Aga mäletan, et Nathan Bullion (Nathan Jenkins ehk Bullion – A.L.) oli Tallinnast ülivõrdes rääkinud – linnast, inimestest, külalislahkusest… Ühtlasi kutsus Jamie XX mind endaga kaasa Amsterdami, kus mängisime väljamüüdud saalile.

Jutuga tagasi raadio juurde tulles – sinu saade NTS Radios on saanud palju tähelepanu laia muusikavaliku pärast. Üleüldse tundub, et NTS mängib Londoni kaasaegses muusikaskeenes suurt rolli. Ehk ka laiemalt terves Euroopas. Mis tunne on olla osa nii erilisest asjast?

Loomulikult on see eriti mõnus! NTS on arvatavasti üks kõvemaid omataolisi raadiojaamu Euroopas. See, et saan iga nädal portsu plaatidega stuudiosse jalutada ja oma asja ajada, on täielik õnnistus. NTS on platvorm, mis annab inimestele oma armastuse väljendamiseks muusika vastu täiesti vabad käed. Ja kahtlemata on just NTS aidanud minu tegemisi uuele tasemele ning uute kuulajateni viia. NTSist saab kasu terve selle ümber tiirlev kogukond!

Mis nipiga sa sinna oma saate said?

Ma teadsin NTSi bossi Femi Adeyemit Plastic People’i aegadest. Ega ma teda tookord eriti ei tundnudki, kuid mäletan teda kui mütsi ja eriti laheda muusikavalikuga tüüpi. Jälgisin ka tema blogi Nuts to Soup, mille järgi on NTS oma nime saanud. Ja kui ta ükskord rääkis, et rajab uut raadiojaama, olin kohe nõus oma saatega alustama.

Mis andis Levelsile algimpulsi? Kuidas jõudsid isikliku plaadifirma loomiseni?

Levels oli esialgu üritusteseeria. Missioon oli kutsuda külla erineva muusikamaitsega DJsid. Mängijaid, kellel oli oma loovalikuga midagi edasi anda, midagi öelda. Esimesed peod olid parajalt metsikud. Aga niipea kui sain aru, et tegelikult on minu ümber väga palju vapustavat muusikat, mida keegi välja ei anna, otsustasin alustada plaadifirmaga.

Ja millist vapustavat saundi sa taga ajad?

DJna ajan ma taga pigem tunnet. Ega seda ei olegi vist võimalik sõnadesse panna, aga küll ma aru saan, kui seda õiget asja kuulen. Plaadifirmamehena jahin ikkagi eelkõige originaalsust.

Levelsi esimene artist oli Lord Tusk. Kuidas sa temani jõudsid?

Esimest korda nägin teda esinemas jällegi Plastic People’is. Wow! See oli tõeliselt eriline kogemus. Puhas hullus. Olin täielikult rabatud. Aga ega ma temaga väga lihtsalt jutule ei saanud. Ta veedab osa aastast kusagil Vaikse ookeani saartel ning pärast kontserti ei olnud teda tükk aega Londonis näha. Ühel päeval sattus ta aga NTSi stuudiosse minu saatega samal ajal ja sealt see algas. Olen õnnelik, et saan tema muusikat laiemale kuulajaskonnale tutvustada.

Levelsi teise plaadi helid tulevad Tallinnast. Artistideks Ajukaja & Andrevski. Mis sind nende meeste helide külge liimis?

Esimest korda, kui Tallinnas Haigla Peol plaate mängisin, läksin pulti pärast Raul Saaremetsa ehk Ajukaja. Raul mängis eriti laheda set’i ning paar tema mängitud lugu jäid mind täielikult kummitama. Üks nendest oli „Benga Benga”, mis, nagu välja tuli, on tema kätetöö. Igal juhul lahkusin Eestist „Benga Benga” peas mängimas. Kui Londonisse tagasi jõudsin, hoidsime Rauliga ühendust. Ja tegelikult olid ju sina see, kes mulle Rauli vanemat materjali saatis. Siis palusin Raulilt tema uuemat loomingut, misjärel ta saatis mulle lugusid, mille kallal nad Andrevskiga nokitsenud olid. Sain kohe aru, et olen millegi erilise peale sattunud.

See plaat on saanud niivõrd palju positiivset vastukaja ning seda on oma saadetes mänginud raadiomaailma tipud. Kuidas nii?

Jah, tõesti, seda on mänginud Gilles Peterson, Benji B, James Blake, Mosca, Floating Points, Tama Sumo jne. Nimekiri täieneb iga päevaga. Raul Saaremets on ju tegelikult ajanud oma asja juba aastaid ning teda tunnevad paljud. Teiste hulgas Benji B ja Gilles. Eks trikk ongi selles, et tuleb saada õiged inimesed õigel ajal sinu muusikat kuulama. Loomulikult peaks alustuseks ka muusika midagi väärt olema.

Mida tulevik toob?

Levels 003 tuleb peagi! Kindlasti mõned peod ka, rohkem ei tahakski midagi ette ära rääkida.