Tänaseks päevaks on nn Ameerika indie-kino muutunud värdversiooniks sellest, mida paljud inimesed tegelikult peavad „tõeliseks” Ameerika indie’ks. Hollywoodist sõltumatu USA kino lipulaevad, pioneerid nagu John Cassavetes ja igahaljalt tasemel Jim Jarmusch, on ümbritsetud läbiproovitud mustri alusel vändatud filmidest, mis on tihtipeale sama uuenduslikud kui iga teine Ameerika kassahitt. Tüüpvalemisse kuuluvad igast poorist trendikust välja pressiv režissöör, kiiksuga näitlejad – soovitatavalt tuleb valida keegi, kes ei ole enam nii kuulus kui vanasti ja on end indie-žanris „taasavastamas” – ja mis veel parem: võtta film üles mustvalgelt. Lisaks heliriba, mis on täidetud mänguksülofoni mängivate muusikutega, kes laulavad oma igihaljast kiindumusest merekarpidesse. Sellega ongi „Ameerika indie” linnuke kirjas ja film valmis Sundance’i filmfestivali vallutama ning lavastajale kuulsust tooma, et peagi edasi televisiooni liikuda või võtta vastu pakkumine uue Transformersi filmi kirjutamiseks.

Filmi „Harold ja Maude” plakat

Minu seisukohad võivad tunduda kergelt küünilised, kuigi loen ennast Alexander Payne’i ja Wes Andersoni suureks fänniks – Andersoni, keda võib pidada üheks „Ameerika indie” šablooni loojateks. Järjest raskem on eristada päriselt sõltumatut ja erilist filmi Ameerika kinomaastikul. Viimaste aastate jooksul on Sõpruses asetleidev Freedom Friesi Ameerika kultusfilmide festival teinud suurepärase töö, paljastamaks obskuurseid ja unustatud filmipärleid. George Kuchari veidrast geeniusest Herschell Gordon Lewise nihestunud reaalsusega filmideni, on Freedom Friesi programm täis põnevaid ja mõnusalt pretensioonituid filme.

Sellel aastal 3.–9. aprillini toimuv festival koosneb kultusfilmide staatusesse jõudnud filmidest ning arvukatest lahedatest, kuid tundmatutest linateostest. Freedom Fries avati filmiga „Harold ja Maude”, Hal Ashby võrratu tabusid õõnestava lavastusega surmafetišiga noormehest, kes armub 79-aastasesse naisesse. Mikstuurina öömustast huumorist ja ehtsast läbinägelikkusest kujunes film oma esilinastusel 1971. aastal õnnetuks läbikukkumiseks, aga leidis järgnevate kümnendite jooksul kriitikute seas üha kasvavat tunnustust. Ashby meistriteos mõjub endiselt värske ja elusana, eriti just tänu näitlejate Bud Corti ja Ruth Gordoni vahelisele võistlusmomendile, luues seeläbi nende vahele usutava ja armastusväärse suhte. Haroldi (Bud Cort) brutaalsest slapstick-huumorist imbunud pidevate enesetapukatsetega on lavastaja olnud ka väga osav musta huumori doseerimisel. Linateose järelmõju filmiloole on tunda tänapäevani, näiteks Kanada filmitegija Bruce La Bruce’i 2013. aastal välja tulnud „Gerontophilias”, mis sai ovatsioonide osaliseks viimasel festivalihooajal. Ashby kinematograafiline visioon on jäänud tänase päevani võimsalt singulaarseks. Sama võib öelda ka Martin Scorsese „Mean Streetsi” kohta, mis oli režissööri üks esimesi kordaminekuid. Scorsese jätkas mehelikkuse ja katoliikliku süütunde teemade käsitlusega läbi terve oma karjääri. „Mean Streets” demonstreerib Scorsese täielikku filmivahendite valdamist, mida saadavad oskuslikult Harvey Keiteli ja Robert De Niro hunnitud näitlejarollid. Mitmed stilistilised võtted on leidnud hilisemalt nii arvukat kopeerimist, et on loonud kinoetaloni, mida võib pidada tõestuseks Scorsese andekusest ning filmi igihaljast vitaalsusest ja originaalsusest.

„Vanishing Point”, Richard C. Sarafiani 1971. aasta film autojuhist, kes lubab läbi ameerika alternatiivkultuuri reisides toimetada kohale ühe paki, on huvitäratav uunikum, mis kannab märulite peamisi ideid ühes eksistentsialismi teesidega. Teatavas mõttes on tegu „Easy Rideri” kaasteelisega alternatiivse kino maastikul, mille sürreaalne tonaalsus on teinud sellest ühe eheda heldimusega meenutatava ja mõjuka teose. „Vanishing Pointi” on nimetanud oma lemmikfilmiks ka Ameerika peavoolu filmitööstuse plakatipoiss Spielberg.

„Vanishing Point”

Vincent Gallo „Buffalo 66-ga” jõuame moodsamasse aega, kus lavastaja mängib ebaõiglaselt vanglakaristust kandnud kriminaali, kes röövib tütarlapse (Christina Ricci, kes selle filmiga raputas endalt maha ka Wednesday Adamsi kuvandi) ning sunnib teda oma abikaasat teesklema. Gallo on kujunenud omalaadseks paariaks rahvusvahelisel kinoskeenel, sest põhimõtteliselt käitub ta nagu täielik kaabakas, mis on selles seltskonnas patt – juhul, kui seda teha lisaks ka nutikust, sarmi ja stiili üles näitamata. Tema kaasaegsed üritused luua vastuolusid näivad kulunud ja punnitatud, kuid „Buffalo 66” esindab see-eest väga kenasti tema toonast noort talenti, mida ei suuda varjutada ka tema praegune snobism. Tegemist on sellegipoolest äärmiselt paeluva looga meeleheitest ja vastutustundest. Nagu mitmed teised linateosedki Freedom Friesi kavas, tundub see „tänu” hilisemate šnitivõtjate armeele üksikosadena vaadatuna olevat täis klišeesid, kuid mõjub kinolinal sellegipoolest siira ja julge filmimänguna.

Vahest kõige põnevam Ameerika indie-kino on just see, mis peegeldab tüüpiliste kassahittide maailma, mis moodustavad enamiku moodsa aja filmidest. „Suture” (1993) on suurepärane neo-noir film, mis jutustab loo mõrvast ja alter ego’st. Homaažina kinoajaloole on see tõetruu, ent üldiselt kõrvalejäetud linateos. Freedom Friesi arvatavasti kõige rabavam ja imelikum on aga Mark Goldblatti 1989. aasta koomiksi ekraniseering „The Punisher”. Kui film ise kujutab endast üsna geneerilist märulit, kus Dolph Lundgren kehastab filmi nimiosas kurjategijate tapjat, on see tõeliselt põnev vaatamine. Tulles ajast, mil superkangelased kujutasid endast tavalisi inimesi läikivates kostüümides, kes võitlesid tõe, õigluse ja Ameerika eest, on „The Punisher” üks esimesi adaptsioone, mis näitab nn heeroste tumedamat ja vastikumat poolt. Tõsi, Tim Burtoni „Batman”, mis linastus samal aastal, haris vaatajaid samuti kangelaste varjupoole osas, kuid Freedom Friesi kavas oleval filmil on ehtsam laostumise maik juures. Kuigi „The Punisher” oli tegelikult üks täielik äpardumine (keskne tegelaskuju toodi uuesti kinolinale alles hilistes 2000ndate filmides), on selle programmi kaasamine huvitav pilguheit Ameerika žanrikino arengule.

Freedom Friesile paneb punkti Kerry Laitala, California filmitegija, kes eksperimenteerib avant-garde’i lainel, tehes 3D-filmiprojekte. Mõned Ameerika tõeliselt originaalsed kujud on tegutsenud avant garde’is, teiste seas näiteks Stan Brakhage, kellelt ka Laitala inspiratsiooni on saanud.

Mitmeski mõttes on Ameerika kino mistahes vormidele fookuseerumine perversne. Maailmas on nii palju teisi filme ja riike, mis on marginaliseerinud ning ei ole piisavalt tähelepanu saanud. Ent, irooniselt, suunates huvi keskpunkti kinole, mis positsioneerib end tema enda kodumaalt lähtuva peavoolu vastu, paneb see publiku filme hoopis teistmoodi vaatama. Freedom Fries toob välja järjekordselt uue vaatenurga USA liikuvatele piltidele ning tundub paljulubav ka järgmistel aastatel – Steven Soderbergh („Schizopolis”), filmimuusik Cory McAbee ja Joe Swanbergi „Mumblecore’i” filmid on kõik minu soovide nimekirjas – ning pakub alternatiivse narratiivi kinoajaloost.

Tänavuse Freedom Friesi programmiga tutvu siin.