Mis on eksperimentaalkirjandus, kuidas seda mõista ja miks peaks see huvitama kedagi teist peale eksp-kirjanike endi? Müürileht alustab koostöös ;paranoia kirjastusega Eesti esimese eksperimentaalkirjandust käsitleva veeruga, et murendada ja kummutada valdkonda ümbritsevaid kivistunud arusaamu ning teadmatusest tulenevaid müüte. Eksp-kirjanduse keelest ning retseptsioonist Eestis räägib ;paranoia asutaja kiwa.

Kiwa

Sõna „paranoia” ei tähenda mitte irratsionaalset ängi, vaid Soovide Kaevu otsivat Stalkerit. Seletan: soome-ugri keeltes seostub sõnatüvi „para” tähendustega „täiuslik” või „täielik” (sealt ka eesti „paras” ja „parim”), nimisõna „noid” on aga saami keeli „nõid” ehk šamaan. Tegusõna „noidlema” märgib mitmes läänemeresoome keeles „varitsemist”. Varitsemine on oluline praktika paljudes šamanistlikes traditsioonides, näiteks tolteekidel jagunesid nõiad kahte suurde gruppi: varitsejad ja unenägijad. Seega võiks „paranoia” maakeelde ümber panna kui „ülima varitseja”. See kõlab kaunilt ja poeetiliselt – kes meist ei liiguks vähem või rohkem teadvustatult Soovide Kaevu või Aarete Saare, Šambala või Sampo, Püha Graali või Võlueliksiiri poole.

Mida me aga tegelikult selle veidi spekulatiivse tõlkega saavutasime? Kas midagi, mis oleks igapäeva seisukohalt kasulikum kui poeetiline mull? Vastan: jah. Me tegime väga olulise sümboolse žesti – muutsime tähendust, avardasime seda.

Me mõtestame maailma läbi sõnade, millel on fikseeritud tähendus, ning keel, mida me kasutame, modelleerib reaalsust meie ümber. Iseennast neurolingvistiliselt ümber häkkida on üks suurepärasemaid võimalusi luua selline reaalsus, mida teistel ei ole. Aga kellel see on, kiirgab seda ka teistele. Keelevõime on tasuta lõuna. Legaalne ja kange võlupiip. Keel ei tohiks olla reserveeritud ainult kommunikatsiooni, kirjeldamise, normaalsuse säilitamise ja muude praktiliste funktsioonide jaoks. Kahtlemata on lisaks sellele esmasele tasandile ka hoolikalt piiratud mänguväljak, kus keelel on lubatud luuletada, laulda ja kukerpalli visata. Ning kust teda eriti välja ei taheta lubada, sest siis läheks asi poliitiliseks – kaoks sümboolne kord ja kõik inimesed hakkaksid normaalselt rääkimise asemel udujuttu ajama.

Keel on seotud imperatiivse poliitikaga. Me kõik teame Orwelli düstoopilist uuskeelt, me teame ülaltpoolt meile suhu antud kolesõnu, nagu „taristu”, „maksuamet” ja „kalamaksaõli”. Me teame propaganda ajupesu ja tsensuuri. Indoneesias elades puutusin ma kokku diktaator Suharto totalitaarriigi pärandi bahasa indonesia’ga. See on läbi kolme ajavööndi laotuva ja rohkem kui kolmesada oma keelega etnilist gruppi ühendava hiigelriigi ametlik kunstkeel (Euroopas oli samasugune modernismiprojekt esperanto), mis disainiti nii, et selles oleks võimalik ainult tõde rääkida.

Ärgem pakkugem oma tuiksooni läbihammustamiseks sellele kategoorilisele imperatiivile! Meil kõigil on võime leiutada oma sõnu, välmida neologisme, amalgaamida portmantööse. See „parima luuramine”, maagiline paik Stalkeri Tsoonis on ju meie endi peas, sama lähedal kui taevariik või G-punkt. Meenutatagu kasvõi, millise ootamatu tähenduse muutumise ja inspiratsioonilaksu, neuronite liikumisega kaasuva tajumuutuse võib vallandada mõni juhuslik kirjaviga, kõnevääratus, freudian või fordian slip.

Eksp-kirjandust on võrdsustatud düsgraafiaga. Kunagi ajakirja kunst.ee kirjutades pidasin ma iga komakoha või „kirjavea” õigustamiseks toimetajaga pikki meilivestlusi, kuni nad tüdinesid ja panid toimetusse üles sildi, et minu artikleid ei tohi toimetada. Minu meelest on see elementaarne eetiline printsiip, et võõrast teost ei tohiks uisapäisa ümber teha. Kas kujutaksite ette näiteks Eha Komissarovit, kes käib Kumus mööda enda kureeritud maalinäitust ringi, pintsel ja palett käes, ning parandab kõikidel maalidel detaile või lõikab sulenoaga kujundeid välja ja kleebib teise kohta? Tekstis ei kõnele autori, vaid teksti enda hääl. Iga kord kui te kustutate valesse kohta sattunud koma, sureb üks lepatriinu.

Ma eeldan, et iga autori keelekasutus on tema steitment, tema ainulaadse ja isikupärase keelelise taju väljendus. Iga olendi tekst on ainulaadne. Jah, nõuda sellist josephbeuysilikku universalismi päevalehtedelt või teatmeteostelt oleks liiast. Jätkem see koht tublidele keelefašistidele, nagu me tolereerime korra aastas kirjuks võõbatud näoga metsas roomavat Mart Laari. Aga ärge laske neid ekspi kallale, mis on pidetu liblena end läbi niigi tihke asfalti päikese poole surunud.

Üks case study siinkohal. Süüdistus keeleoskamatuses tabas ka näiteks ;paranoia avaldatud „0lematute Raamatute Antoloogiat”. Kergitasin kulmu, kuna kirjastuse keeletoimetaja on doktorikraadiga kirjandusteadlane, ent igaks juhuks tellisin enne kordustrükki sõltumatu ekspertiisi. Kirjavigadena tuvastati a) rütmist rääkivas modernistlikus tekstis ilmselge järjekindlusega viljeldud võte „tühik enne koma”, b) teise teksti läbivalt väikesed algustähed, c) ready-made’ina esitatud võõraste raamatute pühenduslehekülgede skännide vihik, kus ühel prantsuskeelsel pühendusel polnud lõpus punkti. Selline ekspi normidesse surumine on kolonialism! Nukitsamehe sarvede mahaviilimine ja tema Antsuks ristimine. Kas sellist Nukit te tahtsitegi, kadakasaksad?

Kultuuriruumi analüüsides olen jõudnud järelduseni, et kaasaegse kunsti mõistmises on tänu avalikele diskussioonidele ning selgitustööle (sealhulgas näiteks ka Müürilehes avaldatavale Artishoki veerule) toimunud positiivsed nihked. Kaasaegne helikunst ja John Cage’iga algav post-muusika on kõikjal väikeste friikkondade skeene. Ent eksp-kirjanduse retseptsioon vajaks lisa-järelaitamistunde. Kui sedavõrd intelligentne inimene nagu Marek Tamm tõi eespool mainitud antoloogiat Postimehes lühiarvustades paralleeli Oulipoga, mõtlesin sellele, et kas tõesti ei teata Eestis peale paari XX sajandi kirjanduse ajaloo köidete marginaaliasse end sisse kirjutanud nähtuse kõike seda, mis ekspis pärast ja enne selle 60ndate rühmituse märgilist tegevust toimunud on. Või enne seda, kasvõi siin ligidal: maagiline keelekasutus rahvaluules, väelaulud, Kreutzwaldi Kalevipoeg – puhas eksp.