Võib öelda, et monolavastused on moes, kõikvõimalikes variatsioonides. Küll aga ei meenu, et keegi enne Rakvere teatrit oleks sama teatrikülastuse raames ühe monolavatuse asemel kaht näidanud. Sealjuures nii meesmono, mida võib pidada tavapärasemaks, kui ka naismono, mida võib (ikka veel) pidada haruldasemaks. „Soolod” – nagu tegijad ise lavastusi nimetavad – on nii sisult kui pealkirjadelt ulmelised „Siseturism” ja „Tähelaev”, lavastajateks kaks noort naist: kadrinoormets ja Kertu Moppel.

Esimesena suunatakse publik vaatama kadrinoormetsa „Siseturismi”, mille lavakujundus on ülimalt minimalistlik – kesklaval vana emailvann, sinna tilkuv vesi ja tagaseinas teleekraan. Lavale astub näitleja Peeter Rästas, kes on mässitud lopsakasse kasukasse. Sellest hetkest alates võiks oodata teatrisündmust. Kuid näib, et minimalism on selle lavastuse kandev idee, kuna enamiku aja etendusest näitleja ei räägi ega liiguta. Publik kuuleb vaid ta häält, mis justustab rännakust (ei)kuhugi. Pooltunni jooksul püüab publiku meeli köita peamiselt ekraanil toimuv, kus seisvale Peeter Rästasele näidatakse taustaks ultrahelipilti (inimese) ajust, mis ilmub ja kaob. Aeg-ajalt ilmuvad ekraanile ka pildid lõbutsevast seltskonnast, joonistatud lindudest, sekka tundmatuid inimesi, lugusid ja olukordi.

Foto: Krõõt Tarkmeel

Kuid mitte ainult pilt ekraanil, vaid ka näitleja (eelnevalt sisse loetud) tekst on fragmertaarne. Tekst, mille mõtet on raskevõitu tabada, liigub mõttekiirusel, vahel ununedes lõpetamata, alustades uuesti eikuskilt, püüab ilmselt matkida tõelist inimmõtet ja selle püüdmatut katkendlikkust.

Kontseptuaalselt on ju kõik paigas ja ilmselgelt peab teatrisündmus – siseturism – leidma aset publikus endas. Kuid teatrilavalt ootab vaataja siiski mingit välist impulssi: kui mitte narratiivset (tekstis seda polnud), siis vähemalt füüsilist. Kui Peeter Rästas etenduse lõpus siiski laval liikuma hakkab – võtab vanni põhjast kannu ja joob ära sinna tilkunud vee –, kulminatsiooni ei toimu. Tegu on pigem ühe pika ootuse lõppakordiga, mis ei kujune puändiks.

Loomulikult on võimalik, et meie tänapäeva teatrikülastaja on ära hellitatud aristotellikke narratiividega ning ei oska ka teatris enam nautida elus peamist – kohalolekut. On unustanud teatri müütilise eesmärgi, olla lepitajaks iseendaga, ravida ühiskonna mädapaiseid, kogeda midagi… uut? Samas kostab aeg-ajalt hüüatusi, et kus on uus eesti teater, piire murdev, uut väärtust loov, värske nägemus. Palun, siin see on – teater teatrikunsti ääremailt, mis on laenutatanud performace’ilt nii vormi kui teksti. Proovige, kas haakute. Kuid tasub meeles pidada, et seda sisemist turismi soovitaks proovida sarnase eesmärgiga nagu Ameerika biitkirjanikud omal ajal hallutsinogeene tarbisid – meeli vabastavalt, et omandada võime elada rahus.

Teiseks etenduseks suunab Rakvere teatri publiku „Tähelaeva” juurde, kus soleerib näitleja Anneli Rahkema. Võrreldes eelnenud lavastusega muutub „Tähelaeva” puhul mono rohkem selleks, millena me oleme harjunud teda teatrisaalis nägema – ühe näitleja etteasteks, peegeldades tema suhet ümbritsevasse maailma.

Anneli Rahkema tegelaskuju näib algul tavalise naisena oma koduköögis, kes tuleb poest, laob söögi kappi, kastab kummipuud ja kuulab taustaks raadiost klassikalise muusika saadet. Kuid peagi tekib lavaargisusse nihe – kummipuu juuritakse välja ja potti istutatakse kolm nukku; raadiost kuulatakse ennastunustavalt, kuidas ekspertgrupp kommenteerib erinevaid oopereid ja nende autoreid. Kui Wagner saab suurepärase hinnangu, siis algaja Eesti helilooja oma ooperiga „Anneli” põrmustatakse hävitava kriitikaga, mis frustreerib meie peategelast niivõrd, et ta lööb ühe käeliigutusega laualt maha seal oleva toidu. Seejärel naine rahuneb – katab laua valge linaga, süütab küünlad ja paneb nukud laua äärde „sööma”.

Foto: Krõõt Tarkmeel

Kuigi esmapilgul absurdsena näivat narratiivi on lustlik nautida taustateadmisena, muutuvad atraktiivseks ja märgiliseks hoopiski atmosfääri loovad nüansid näitlejatöös. Näitleja hakib kapsast või praeb muna: tegevuse kordus, selle auditiivsus loob teatriruumi uusi tähendusi. Laval on justkui seisak ja liikumine üheaegselt. Zen-budism kohtub argireaalsusega: tegevuslik mõtlus ja sisemine distsipliin, mida rikub kriitiline raadiosaade.

Rahkema näitlejatöö on oma loomulikus hapruses jõuline, julgustades enda karakteri näol esitama väljakutseid valitsevatele normidele. Raadiosaade, mis põrmustab algaja autori ooperi „Anneli”, esitab meile üht igavikulist probleemi – emaduse representeerimist naise ainsa funktsioonina: „hankigu endale laps”, „leidku mõni muu hobi”, kostavad ekspertide soovitused. Ka tegevuspaik „köök” on koht, kuhu naine on alati justkui kuulunud; koht, mida ei vaidlustata, kaasaegne kinder-küche-kirche. Naisi on ju õpetatud olema daamilikud, käituma korralikult, kuid nüüd on publik kohtunud mässajaga, kes kannab dressipükse, venitab suust nätsu välja ja kirjutab… oopereid! Lavastaja küsitleb iroonilises võtmes karakteri võimekust saavutada solidaarsust ühiskonnanormidega muul moel kui iganenud konventsionaalsete vahendite abil.

Nii ilmubki meile etenduse lõpus tõeline tähelaev – näitlejanna pompoosses barokk-kleidis, peas miniatuurne laevamakett („Lendav hollandlane”?). Anneli on teinud rahu Wagneriga. Modernne naine kohtunud ammusurnud kuulsa heliloojaga, seljas kleit, mängib ta nukkudega – mida muud me korralikelt tüdrukutelt ikka ootame?

Au Rakvere teatrile eksperimentaalsete ja julgete vormide eest Eesti teatris. Näib, et nii „Siseturism” kui ka „Tähelaev” on sündinud teadlikult uue otsingute tulemusena. Kui noortele lavastajatele midagi soovitada, siis mitte jääda poolelele teele oma rännakutes, pigem edasi otsida ja süveneda laiadesse võimalustesse, mida teater kui meedium pakub.

Sekundeerides Sirbis eelnenud arutlusele (Alvar Loog „Teatri degradeerumine performance’iks”), pean nõustuma, et küsitleda tuleb teoste „pakendamist”, et kuidas suunata need oma publiku juurde. Samas, tol hetkel Tallinnast, Kanuti Gildi saalist vaadatuna olid mõlemad lavastused õiges kohas.

Rakvere teatri „Siseturism”, autor ja lavastaja kadrinoormets, laval Peeter Rästas. Esietendus 7. veebruaril Rakvere teatri väikeses saalis.

Rakvere teatri „Tähelaev”, lavastaja Kertu Moppel, kunstnik Arthur Arula, laval Anneli Rahkema. Esietendus 7. veebruaril Rakvere teatri väikeses saalis.