Müürilehe septembrinumbri luuletused on kirja pannud Lauri Teder.

kindel töökoht Uchitaya mäel

ma tunnen seda juba Uchitaya sulasulinas
kuidas tulijad võtavad välja puhkusepäevi
ja broneerivad plaane
ning suvel on neid siin juba palju
nad tõusevad orguvajund linnast üles mäkke
tõmblukupandlad kõlisemas
nagu pisikesed palvekellad
ning siin kõrgel
kus sääsed enam ei piina
kus pilved hakkavad pihta
kuulen ma igal aastal mõnest uuest
arusaamatust ametist
ja räägin teadmamehe juttu
kuigi tead ma ei tea enam ammu
kuidas maailm päriselt käib

mul on kindel töökoht Uchitaya mäel
välja valitud ja siia saadetud
ja kui sa elad oma lihtsat elu
mägise müstika aurus
siis ongi mahti tark olla
sest inimesed on vast alati arvand
et mägedel on neile midagi öelda
ma vaatan vahel oma eelkäijate luid
kuristiku põhjas
ning vahel lennukid üürgavad mööda
ja pillavad humanitaarabipakke
nagu esimest rasket lund

libisemine Uchitaya mäelt

pikapeale
hakkab linnast tõusma värske asfaldi lõhna
ja kitsekarjuste habetunud käed
täituvad toetustega
aga kõige veidram on see
kui agaralt räägitakse nüüd
siinse paiga tulevikust

kuid enne tuleviku tulekut
seisan ma oma kaldus kodu ees
mille praod praksuvad iga vihmaga suuremaks
ja näen üha rohkem inimesi
ronimas jalgupidi Uchitaya peale
nimed tuules nagu linnusuled
rahvused varjudena maas
ma tahaks et vahel piisaks sellest
kui ma näitan neile
kui kaugele nad on kasvanud
omaenda jalgadest

aga sedamööda
kuidas raha laekub laginal
ja linn ei tea ise ikka veel midagi
libiseb ka minu maja
külalistest külili
ja aegamööda
mäest alla

Melilla

siis oli raske eurooplane olla
kui sadakond taga-Sahara meest
vajusid okastraadi oppa
haavadest haiged
peredest lookas
siis oli raske Euroopas olla
justkui hoiaks ka ise
kummist nuiu ja kuule
tunneks heaolu habrast hingust oma kuklal
ja elu kuuma jonnakust oma näos