Luule: Hõbe Ilus
Lugemisaeg 2 minMüürilehe juuni/juuli pabernumbri luuletuste autor on Hõbe Ilus. Kõik tekstid nüüd ka siinsamas veebilehel.
rahumeelne katastroof –
muigeisse ja liigeseisse takerdunud
kasvueast tüdinud hirm
ma mõistan päris selgesti
et mu enese vanusevahe on
aastate ja kogemuste
inimsuhete ja ärakäimiste
jõudmiste
tulemiste
kohtumiste
ärakihutav võrrand
siis lennutab
võõras vihm mulle
arusaamist kraesse
et külm on ikka päris
et külm on sul ikkagi päriselt
on ainult üks lugu
linnuna saan suleks
puistan kurblike kõlade
taustale vääramatut õnne
kui suigun puigeldes punasesse uttu
hiljaks olen jäänud –
ei saagi teile öelda
et oodake mind ära
ei, ma tean et pole mõtet
paluda kordustrükki
või uut võimalust sest
linnuna saan suleks
sulena iseendaks
ja jõuan kuidagi sinuni
on ainult üks lugu
on ainult üks sirge
kahjuks olen ma kahelnud
maailma võimetuses
mind kahtlema panna –
ma ei tahtnud aimata
et rõõmust jääb
kurku kisendama kuiv igatsus
kui võtsin viimase muretu sõõmu
jagatud õnnest
ma ei osanud ära igatseda selle päeva saabumist
ma ei oska oodata selle päeva lõppu
kui käes pole igatsus vaid paratamatus
kaua on veel aega
januneda kättesaamatu järele
kaua suutmist aega usaldada
et siis haarata heidetud pilkude ahelast
kinni kahe käega
kõhkluseta kinnitada
see on minu
see on minu
see on minule
unistena
langesime kokku
kõik tasandid
sulasid üheks –
armu ei antud
me vabanduste tühisuses
mu kingapaelad unusid laokile
määrdusid kevadetolmus
ärgates olin su endast välja maganud
nagu selle tuntud väsimuse
arglikult kompisin sõnade servi
mis õõnestasid varem vaid talumatust
minu ehmatuseks olid need üleöö
võtnud uue kuju
miski kihutas märkama päeva
kui sidusin minekuks kingapaelu
eemale kõrvalekaldest