Müürilehe juuni/juuli pabernumbri luuletuste autor on Hõbe Ilus. Kõik tekstid nüüd ka siinsamas veebilehel.

rahumeelne katastroof –

muigeisse ja liigeseisse takerdunud
kasvueast tüdinud hirm

ma mõistan päris selgesti

et mu enese vanusevahe on

aastate ja kogemuste

inimsuhete ja ärakäimiste

jõudmiste
tulemiste
kohtumiste
ärakihutav võrrand

siis lennutab

võõras vihm mulle

arusaamist kraesse

et külm on ikka päris

et külm on sul ikkagi päriselt

on ainult üks lugu

linnuna saan suleks

puistan kurblike kõlade

taustale vääramatut õnne

kui suigun puigeldes punasesse uttu

hiljaks olen jäänud –

ei saagi teile öelda

et oodake mind ära

ei, ma tean et pole mõtet

paluda kordustrükki

või uut võimalust sest

linnuna saan suleks

sulena iseendaks

ja jõuan kuidagi sinuni

on ainult üks lugu

on ainult üks sirge

kahjuks olen ma kahelnud

maailma võimetuses

mind kahtlema panna –

ma ei tahtnud aimata

et rõõmust jääb
kurku kisendama kuiv igatsus

kui võtsin viimase muretu sõõmu

jagatud õnnest

ma ei osanud ära igatseda selle päeva saabumist
ma ei oska oodata selle päeva lõppu

kui käes pole igatsus vaid paratamatus

kaua on veel aega

januneda kättesaamatu järele

kaua suutmist aega usaldada

et siis haarata heidetud pilkude ahelast

kinni kahe käega

kõhkluseta kinnitada
see on minu
see on minu
see on minule

unistena

langesime kokku

kõik tasandid

sulasid üheks –
armu ei antud

me vabanduste tühisuses
mu kingapaelad unusid laokile
määrdusid kevadetolmus

ärgates olin su endast välja maganud

nagu selle tuntud väsimuse

arglikult kompisin sõnade servi

mis õõnestasid varem vaid talumatust

minu ehmatuseks olid need üleöö

võtnud uue kuju

miski kihutas märkama päeva
kui sidusin minekuks kingapaelu
eemale kõrvalekaldest