Luule: Triin Tasuja
Lugemisaeg 2 minTriin Tasuja arvab, et ajatult ja ajatust kirjutamiseks tuleb omandada oskus aeg enda ümbert kaotada. Selles leiab ta peamise vastuolu enda ja kodanluse vahel – kunst ei tunne kella, vaid seab eesmärgiks kõrgeima tarkuse vormi ehk tunnetuse. Luule on tajumise kunst. Triin lubab kirjutada nii kaua, kuni poeesia räägib ise oma keelt, ilma et peaks enam ühtki sõna kirjutama.
*
kui tunnen, et kõik
luuletused on kirjutatud
aga haigus ega öised
luupainajad pole mind ikka
rahule jätnud
siis soovin jälle
ärgata su kõrval
üllatuda avastades
et kõik on lihtsalt uni
ajast mis on läinud
mu üksinduse võtnud
ja hüljanud mu hirmu
et mind eales keegi
sõnadeta ei mõistaks
*
öise linna tuumavaikus
lasub Tallinna märjal asfaldil
pühapäeva varahommikud rongis
koos murtud küünte
ja valgustava pohmakaga
vaade liikuvast aknast
läbi tumeda klaasi –
nagu puid metsast taotakse halgudeks
nii meiegi tulekolde leegilootes hõõgume
võileivabaaris
vihmasel suvepäeval
koolide lõpetamiste aegu
olen väsinud ja aknast paistab elu –
ikka tavaline
autod ja tuled ja Eesti suvi
mitut sellist ma veel näen?
kus on mu järgmine peidupaik
ja kindlus inimeste keskel
kes hoiab nüüd teineteist
kes valvab, et keha veel hingaks
kui sõbrad kaovad kõik maailma
pean ka mina siis edasi liikuma?
hetk kurvastust
pilk tänavale ja vihm
mind leiab igas maailma otsas
suvi ja mehed
mäletavad mind kui hooaega
südasuve soojad südamed
põksuvad kiirelt – ja läbi!
igal lool on kord lõpp
aga lõputa on vihm – vaid vett näen kõikjal
see leiab mind igas maailma otsas
ja nii ikka
unustada just sind ei saa
Любовь Это Не Шутка
kes kaitseks mind ämblike eest
täiskuuööl kui kirjutan
tähistaeva alla oma loitse?
ma ei ole sind unustanud
kes sa ei kaitse mind
ämblike eest ega
vasta mu kirjadele
ma ei armasta kedagi teist
pärast seda pole armastanud
võib-olla lootus on see
mida me enam ei ütle
ei räägi
ega kirjuta
kuigi see lööb mind ikka
vanadelt piltidelt
purunenud ja lõhutud
lubaduste taustal
*
istun maailma varemetel
korteris, mille üüri ei jõua maksta
kõlgutan jalgu sügavuse äärel
ja öösiti tänavate pimedas vaikuses
ootan vähemalt kauget kumagi
aatompommi plahvatusest
mis sellise elu lõi
kõik, mis siiani kostnud
pole tõestanud end kui usutavat