Triin Tasuja arvab, et ajatult ja ajatust kirjutamiseks tuleb omandada oskus aeg enda ümbert kaotada. Selles leiab ta peamise vastuolu enda ja kodanluse vahel – kunst ei tunne kella, vaid seab eesmärgiks kõrgeima tarkuse vormi ehk tunnetuse. Luule on tajumise kunst. Triin lubab kirjutada nii kaua, kuni poeesia räägib ise oma keelt, ilma et peaks enam ühtki sõna kirjutama.

Illustratsioon: Helmi Arrak

*

kui tunnen, et kõik
luuletused on kirjutatud
aga haigus ega öised
luupainajad pole mind ikka
rahule jätnud

siis soovin jälle
ärgata su kõrval
üllatuda avastades
et kõik on lihtsalt uni

ajast mis on läinud
mu üksinduse võtnud
ja hüljanud mu hirmu
et mind eales keegi

sõnadeta ei mõistaks


*

öise linna tuumavaikus
lasub Tallinna märjal asfaldil

pühapäeva varahommikud rongis

koos murtud küünte

ja valgustava pohmakaga

vaade liikuvast aknast

läbi tumeda klaasi –
nagu puid metsast taotakse halgudeks
nii meiegi tulekolde leegilootes hõõgume


võileivabaaris

vihmasel suvepäeval
koolide lõpetamiste aegu
olen väsinud ja aknast paistab elu –
ikka tavaline
autod ja tuled ja Eesti suvi
mitut sellist ma veel näen?
kus on mu järgmine peidupaik
ja kindlus inimeste keskel

kes hoiab nüüd teineteist
kes valvab, et keha veel hingaks

kui sõbrad kaovad kõik maailma
pean ka mina siis edasi liikuma?

hetk kurvastust
pilk tänavale ja vihm
mind leiab igas maailma otsas
suvi ja mehed
mäletavad mind kui hooaega

südasuve soojad südamed
põksuvad kiirelt – ja läbi!
igal lool on kord lõpp

aga lõputa on vihm – vaid vett näen kõikjal
see leiab mind igas maailma otsas
ja nii ikka

unustada just sind ei saa


Любовь Это Не Шутка

kes kaitseks mind ämblike eest
täiskuuööl kui kirjutan
tähistaeva alla oma loitse?

ma ei ole sind unustanud
kes sa ei kaitse mind
ämblike eest ega
vasta mu kirjadele

ma ei armasta kedagi teist
pärast seda pole armastanud

võib-olla lootus on see
mida me enam ei ütle
ei räägi
ega kirjuta

kuigi see lööb mind ikka
vanadelt piltidelt
purunenud ja lõhutud
lubaduste taustal


*

istun maailma varemetel
korteris, mille üüri ei jõua maksta
kõlgutan jalgu sügavuse äärel
ja öösiti tänavate pimedas vaikuses
ootan vähemalt kauget kumagi
aatompommi plahvatusest

mis sellise elu lõi

kõik, mis siiani kostnud

pole tõestanud end kui usutavat