Maaja peatoimetaja suhtumisest Euroopa Liitu ja Angela Merkelisse tehti hiljuti juttu juba Eesti Ekspressis. Tuudur-Jaan Rekkor aga vaatleb küsimust Maaja ideoloogiast veelgi laiemalt, ära on toodud mahlakaid tekstikohti Maaja veergudelt, selle peatoimetaja meilidest ning ka prokuratuuri hinnangutest. Rekkor küsib, kuidas nimetada seda, milleks 1989. aastal ilmuma hakanud erootikaajakiri tänapäeval muutunud on.

Väljalõige Maaja 2016. aasta augustinumbrist

Eestis on tekkinud viimaste aastatega värskeid meediaväljaandeid. Markantseimad ja tuntuimad näited on ilmselt EKRE enda „Kesknädal” Uued Uudised ja SAPTKi häält kuulutav Objektiiv. Minu tähelepanekute põhjal suhtuvad inimesed sellistesse selge ideoloogia kantud portaalidesse kas sügava armastuse, usu ja kiitusega ning nende sisuga nõustudes või, vastupidi, nende üle naerdes ning neid parimal juhul aeg-ajalt igavusest sirvides, kerge hämmastus silmis. Jah, küllap leiab veebist mainitutest palju pöörasema sisuga saite, aga need kipuvad olema väga kodukootud olemise ja vähese külastatavusega. Eesti Ekspressi Kranaadis ilmus kunagi määratlus, mille kohaselt loevad Uusi Uudiseid inimesed, kes suudavad taandada kõik probleemid pagulasküsimusele, ning Objektiivi inimesed, kes suudavad taandada kõik teemad homodele. Kindlasti võib siin vaielda, aga isiklikult kipun nõustuma, et need kaks teemat on tõesti mainitud lehekülgede autoritele südamelähedased. Veel paar kuud tagasi arvasin, et Uued Uudised ja Objektiiv on Eesti meediamaastikul need väljaanded, kes näevad pagulastemaatikat järjekindlalt kõige mustemates toonides. Ma eksisin. Minu kogenematud silmad olid liiga vähe näinud. Teatud sündmusteahela tulemusel avasin ma Eesti tuntuima erootikaajakirja Maaja veebilehe. Juhuse tahtel või mõne kõrgema jõu sekkumisel avas(tas) selle natuke varem või hiljem ka Ekspressi toimetus[1].

Minu esimene kokkupuude Maajaga toimus päris ammu. Ma olin umbes kuueaastane ja seda ajakirja tutvustas mulle minu vanaema naabritüdruk Kerli. Ta ise oli mõned aastad vanem – kaheksa või üheksa. Maajasid leidis ta isa voodi alt ja vedas neid õue kaasa. Pärast seda, kui Kerli ära kolis, ma Maajat enam ei näinud. Ei, siiski üks põgus kohtumine aastaid hiljem oli. Ükskord oli mu vend Maaja WC-poti taha peitnud ja enne kui ma isale kaebama läksin, lappasin numbri kiirelt läbi. Koolis vahel klassivennad rääkisid ka Maajast, aga väga põgusalt, umbes, et kas oled seda näinud. Vastus oli „jah” või „ei” ja ega isegi jaatuse puhul seal suuremat muljetamist ei järgnenud. Tavaliselt rääkis keegi selle teemaga seoses, et soomlaste Maaja kannab nime Kalle ja see tundus millegipärast naljakas (artiklit kirjutades sain Maaja peatoimetajalt teada, et Kalle oli/on geiajakiri Soomes). Aga poes käies registreerib silm tänini Maaja vaikiva kohaloleku ära, kui leheleti ees korraks peatuda. Ta on alati sama koha peal, üleval paremas nurgas. Ma pole kunagi näinud, et keegi inimloom seda puudutanud oleks. Nii ta siis seal leheleti kõrgustes troonib – nagu mõni reliikvia. Paar kuud tagasi sai niisamuti ühes Facebooki vestluses korraks Maajast räägitud ja siis meenusid mulle sealsed pildid (milles ei ole midagi erakordset) ja tekstid. Tekstid. Seal olid ju tekstid! Millest küll Maajas kirjutatakse? Seda asusingi Maaja veebilehe kaudu kindlaks tegema.

Esimesena kerkib kohe küsimus, miks Maaja üldse on. Ma saan aru, et tema eksistentsil on olnud mõjukaid põhjusi, aga mis need võivad olla tänapäeval, kui internet pakub kõike, mida hing ihaldab, lugematu arv kordi kiiremini ja tõhusamalt? Järelikult peab Maajal ikkagi mingi nõks olema. Maaja peatoimetaja Guido Ilves alias Peter Hagen loeb üles viis põhjust, miks tema arvates Maaja endiselt konkurentsivõimeline on. 1. Ainuke taoline väljaanne Eestis. 2. Jooksva numbri artiklid pole netis kättesaadavad. 3. Ilmselt loevad Maajat kuldses keskeas mehed, kellel polegi arvutit. 4. Maajat on hea lapata töötukassa järjekorras seistes või bussis-rongis aega parajaks tehes või lihtsalt diivanil lösutades. 5. Maaja kohta kehtib vana hea turuseadus: võidab esimene! Ja Maaja oli esimene erootilispornograafiline väljaanne Eestis.

Mida seal töötukassa järjekorras siis lugeda oleks? Maajas on tohutult lai teemavalik, muu hulgas võib leida sellised eraldi kategooriad nagu narkoprobleemid, lennuõnnetused, loodusõnnetused, koguperemuinasjutud, sarimõrvarid… Peatoimetaja Hagen kommenteerib Maaja teemasid: „Teemade valik lähtub lihtsast skeemist: nina sirkel, silm vinkel (või vastupidi). Pole vaja olla hiromant või filoloogiadoktor, et arvata, mis teemad eesti mehele kõige rohkem peale lähevad: perverssused, seks loomadega, sadomasohhism, grupiseks, lesbitsemine, biseksualism (ja selle kattevarjus sümpaatselt esitatud geitemaatika), prostitutsioon, peenise suurendamise võtted, seksitavad teistes maades.” Siiski kehtib Maajas Hageni sõnade kohaselt üks selge printsiip: „Mitte kunagi ei kirjuta me asjadest, mis võiksid inimestes negatiivseid emotsioone tekitada. Oleme üdini positiivne väljaanne.”

Näide Maaja teemadekäsitlusest: augustinumbris sai lugeda härjavõitlusest

Kui kõnealune üdini positiivne väljaanne avada ja valida menüüst artiklid, siis seadistus on selline, et avaneb lugu, mille pealkiri on „Ema Angela – piiririkkujate kaitsepatroon”. Hageni andmetel on sellel klikitud 17 500[2] korda ja ta arvab, et sellist teksti ei julgeks Eestis ükski teine väljaanne avaldada. Ilmselt tõesti ei julgeks. Artikkel heidab Merkelile ette absoluutselt kõike. Muu hulgas ka seda, et tema doktoritöö pealkiri olla liiga keerukas, mis omakorda tõstatab küsimuse, kas ta üldse füüsikast midagi teab. „Pole aga andmeid selle kohta, et Merkel oleks ikka tõesti füüsikale pihta saanud või päevagi oma erialal töötanud.” Küsiksin siinkohal, kas kellelgi on andmeid, et Endel Lippmaa ikka tõesti keemiale pihta sai. Kuidas me saame kindlad olla, et Ene Ergma tõepoolest astrofüüsikast aru saab? See artikkel pole sugugi ainus, mis pagulastemaatikat käsitleb. Immigrandid paistavad olevat tänapäeva Maaja üks põhilisi teemasid, mille puhul ka selge toimetusepoolne seisukoht on võetud.

Nende lugude üheks läbivaks jooneks on üksikud juhtumid, millele on viidatud enamasti stiilis „Ühel mehel Saksamaal oli nii, et… ja see näitab väga selgelt, miks Saksa riik lähiaastatel eksisteerimast lakkab”. Näiteks võib Maajast leida artikli pealkirjaga „Lõpuks ometi on šariaat jõudnud Saksa õuele!”. Artikli sisu moodustab lugu sellest, kuidas mosleminaine keeldub Müncheni kohtus 2015. aasta novembris oma burkat eemaldamast ja tahab anda tunnistust kaetuna. Maaja tõlgendus kogu loost teeb silmad ette ka Sputnikule. See on esitatud ilukirjandusliku dialoogina kohtuniku ja mosleminaise vahel. Maajas lõppeb lugu nii, et kohtunik jääb sõnatuks ja tunnistus antaksegi mosleminaise soovide järgi. Maaja resümeerib loo järgnevalt (kirjapilt muutmata): „See juhtum vapustas kogu Saksamaad, kuid näitas veelkord üsnagi ilmekalt, kuidas moslemid üritav lausa jõuga Saksamaad põlvili suruda. Ja ei mingit vastupanu!” Kui antud loo märksõnu guugeldada, siis leiab näiteks Daily Mailist veidi teistsuguse kajastuse. Erinevus Maajaga seisneb selles, et lugu räägitakse lõpuni ja poole pealt ei tehta lõplikku järeldust (mille kohaselt on Saksamaale jõudnud šariaat). Ülejäänud maailma meediakajastuses on loo fookuses hoopis see, et kui naine kohtus burkat ei eemalda, ähvardab teda rahatrahv või isegi reaalne vangistus. Peatoimetaja Hagen sõnab, et Eesti ega Euroopa ei vaja islamifanaatikuid, kes mõtlevad ainult pearätist, koraanist, pommist ja automaadivalangust, andes nii aimu, et kõik Euroopasse püüdlevad põgenikud just sellised ongi.

Pagulaste kõrval on Maaja simulaakrumis aga veel üks vaat et suuremgi probleem – mustanahalised. Sellest kirjutamine seab mind eetilise valiku ette. Kas taastoota siinkohal seda küsitava väärtusega sisu ja anda lugejale jahmatus täies mahus või pigem proovida viisakamalt ümber jutustada, ent jätta lugeja ilma emotsioonita? Paraku olen sunnitud magusaimad lõigud välja tooma, siis saab lugeja ise otsustada, kas see võiks tema jaoks kvalifitseeruda vihakõneks. Näiteks kirjutatakse Maajas: „Naised teavad, et neeger on nõus keppima kõike, mis liigutab. Kuna neegrinaised on nii inetud, et nad ei meeldi isegi mitte meesneegritele, siis kõlbab neegrile iga valge naine, olgu see kuitahes paks või inetu. Kui valge mehe puhul on naine pidevalt hirmul, et äkki ei ole ta mehe jaoks küllalt hea, siis neegriga võib ta mehkeldada, kartmata tõrjutud saada. Peale selle võimaldab teadmine partneri alaväärtuslikkusest (ta on ju neeger!) valgel naisel ennast temaga koos vabalt ja sundimatult tunda.”

Väljavõte Maaja augustinumbri naljanurgast

Iseäranis just viimastel aastatel on seoses pagulaskriisiga tulnud ka laiemasse käibesse mõiste „vihakõne”. See on miski, milles kõikvõimalikud osapooled üksteist süüdistavad. Eesti seadustes pole olemas ühtset vihakõne definitsiooni. Kvalifitseerimine sõltub isikutest, teemast, situatsioonist ning riigi ajaloost ja olukorrast.

Vikipeedia ütleb vihakõne kohta, et see on avalik suuline või kirjalik arvamusavaldus, millega isikute gruppi ähvardatakse, solvatakse või alandatakse tulenevalt nende rassist, nahavärvist, rahvuslikust või etnilisest päritolust, usust, puudest või seksuaalsest orientatsioonist. Ma arvan, et eelmises lõigus figureerivat tsitaati lugedes võis nii mõnelgi tekkida seoseid häguse mõistega „vihakõne”.

Peter Hagen tajuks nagu intuitiivselt, et millalgi võib selline teema ajakirja kontekstis kerkida, ja teatab ühes kirjas üsna seosetult: „Ja mitte keegi ei söandaks Maajat süüdistada vihakõnes või rahvastevahelise vaenu õhutamises. See oleks naeruväärne!”

Järgmiseks võtan ette midagi naeruväärset. Nimelt tõstatan meilivestluses peatoimetajaga vihakõne võimalikkuse siiski. Näitan ka Peter Hagenile valitud tsitaate ning küsin, kas siin ei või olla kas või õhkõrn võimalus, et kedagi solvatakse ja alandatakse tulenevalt nende rassist, nahavärvist, rahvuslikust või etnilisest päritolust. Hagen vastab Maajale omases argoos: „Vikipeedia vihakõne definitsiooni peale ei lähe mul isegi mitte poolkõvaks. Kõik sedalaadi definitsioonid on vaieldavad ja kindla suunitlusega, pidades silmas vaid negroidse rassi otsatuid alaväärsuskomplekse. Mind kui valget meest ei ole kuidagi võimalik solvata. Ütlen veel kord, kõik see vihakõne temaatika on alaväärsuse all kannatava negroidse rassi probleem. Kui neegrid tunnevad ennast alandatuna, siis tehku sellest järeldus: ärge ronige valgete inimeste ühiskonda!” Edasi selgitab Hagen, kuidas ta ei läheks iial näiteks Gruusiasse elama, kui ta teaks, et teda seal vihatakse, ning et tema poolest võiks teda näiteks Nigeerias sõimata nii palju, kui tahetakse, tehtagu või eraldi valge rassi vihkamise ajakiri. Tal oleks täiesti ükskõik.

Väljalõige Maaja 2016. aasta augustinumbrist

„Kus on neegritest lennukite ja reaktiivmootorite tunnustatud konstruktorid, astronoomid, tuumafüüsikud, keemiaprofessorid, raketikonstruktorid? Mille üle on neil põhjust uhke olla? Korvpall, narkoäri, džäss, breik… Mis veel? Mida nad on üldse tsivilisatsioonile andnud? Ega suurt midagi ja sealt siis need kõikvõimalikud kompleksid. Minul neid ei ole. Kui arst diagnoosib 11-aastasel poisil vaimse alaarengu ja ta ütleb seda nii sellele poisile kui ka tema emale, kas siis on tegemist alandamise ja solvamisega või koguni vihakõnega? Arvan et mitte, kuigi kellelgi ei meeldi tunnistada, et ta ei kuulu just mitte kõige arukamate kilda,” jätkab Hagen problemaatilise temaatika lahkamist. Selleks et asjast siiski selgemat pilti saada, otsustasin küsida ka prokuratuuri seisukohta. Lõuna ringkonnaprokuratuuri pressinõunik Kaarel Kallas vastas, et kõnealune väljavõte tekstist on tänapäevases kontekstis selgelt ebaeetiline ning vastuolus normaalse ühiskonna väärtushinnangutega. „Karistusõigusega pole aga mitte reguleeritud kõik ühiskonna normidega vastuolus olevad teod, vaid ainult need teod, mis lähevad ühiskonnas kehtivate väärtustega kõige rängemalt vastuollu,” lisas ta. Selgub, et kõige rängemat vastuolu ma siiski ei paljastanud.

Lisaks juba mainitud kategooriatele võib Maaja kodulehelt leida ka järjejutte. Näiteks ripub seal Josephine Mutzenbacheri „Ühe Viini hoora elulugu”. See teos avaldati eelmise sajandi alguses Viinis ja selle sisu on pehmelt öeldes erootiline. Iseäranis huvitavaks teeb asja see, et teoses leiab ohtralt detailseid kirjeldusi alaealiste, sealjuures näiteks seitsme- ja üheksa-aastaste seksuaalsetest katsetustest (nii omavahel kui ka vanemate persoonidega). Siinkohal tuleb meelde üsna hiljutine kaasus kodumaalt, kus kirjanik on millegi taolise eest uurimise all. Karistusseadustiku paragrahv 178 keelab materjali tootmise, kus on kujutatud alaealisi erootilises või pornograafilises situatsioonis. Sama paragrahv ütleb, et karistada saab ka vastavasisulise materjali levitamise eest. Kuidas siis Mutzenbacheri tekst ikkagi Maaja lehel juba aastaid ja aastaid rippuda saab?

Peter Hagen arvab, et Kaur Kenderi „untitled 12” on täielik perverssus ja rõvedus. „Olen sügavalt veendunud, et üks normaalne inimene, pealegi veel kahe[3] lapse isa midagi niisugust kirja ei paneks,” ütleb Hagen. Mutzenbacheri kohta aga leiab järgmist: „Olgem kui tahes paadunud pipravitud, peame tunnistama, et Mutzenbacheri memuaarid on ületamatu kirjanduslik meistriteos, millele pole võrdväärset. „Ühe Viini hoora elulugu” on ainuke saksakeelne pornograafiline romaan, mida teatakse-tuntakse kogu maailmas. Mutzenbacheri raamat on ületamatu oma roppuses, mahlakas Viini dialektis, värvikates olukordade ja tegelaste kirjeldustes ja pulbitsevas elurõõmus.” Siiski ei saa ma täpselt sotti. Miks näiteks Kenderi sellelaadne (alaealist pornograafilises situatsioonis kujutav) tekst on rõvedus, perverssus, aga Mutzenbacheri teksti nimetab Hagen ületamatuks kirjanduslikuks meistriteoseks? Kuidas sellelaadsete tekstide puhul vahet teha? Hagen ütleb, et Kenderit ja Mutzenbacherit ei saa võrrelda. „Kender kirjutas raamatu, kus iga kümnes sõna oli „munn”. Mis on sellel munnitsemisel kirjandusega pistmist?” küsib Hagen retooriliselt. Lugedes kokku Hagenile närvidele käivate roppuste esinemise mõlemas tekstis, rõkkan rõõmust! Heureka, olen avastanud hea maitse piiri! Mutzenbacheri tekstis on mainitud sõna „munn” 53 korda, ent Kenderi „untitled 12-s” 54. Teile teadmiseks: üle 53 korra läheb labaseks. Prokuratuur leiab, et Mutzenbacheri tekst võib netis vabalt rippuda. „Seda tuleb vaadata kui enam kui sada aastat tagasi kirjutatud teost ning hinnata seda oma aja kontekstis, kus lubatud võisid olla ka sellised teod, mida tänapäeval enam ei aktsepteerita,” ütles prokuratuuri pressinõunik Kaarel Kallas.

Maaja on 28 aastat vana. Ta hakkas ilmuma aastal 1989 ehk glasnosti ajal, kui toimus üleüldine avanemine. Umbes siis võeti ka seks ühiskondlikus plaanis kalevi (või teki) alt välja. Houellebecqilikult sedastades: seks sisenes turule, võitlusväljale ja muutus kaubaks. Maaja oli pioneer, see oli esimene sellelaadne ajakiri Eestis. Ja seesama jätkuv võitlusvälja laienemine on küllap ka põhjus, miks Maaja on muutunud tavalisest erootikaajakirjast millekski muuks (millele ma nime anda ei oska). Paistab, et klassikalisel erootikaajakirjal pole enam jaksu internetiga võistelda. Revolutsioon sööb oma lapsed.


[1] Olgo, Otto Oliver 2017. „Maaja” omanik ei taha enam vaiki olla: „Lugejaid huvitab poliitika ja hea sisu, seksi on nähtud küll”. – Eesti Ekspress, 08.02.
[2] Seisuga 15.09.2016. Samas oli Eesti Ekspressi andmetel (seisuga 08.02.2017) artiklit külastatud juba 32 000 korral.
[3] Kui jutt käib Kaur Kenderist, siis tegelikult on tegemist lausa kolme lapse isaga.