Eesti ajakirjanduses kajastatakse lähisuhtevägivalla problemaatikat tihtipeale emotsionaalsete trilleritena või siis paratamatu ilmastikunähtusena, mis lihtsalt esineb.

Sanna Kartau

Eesti politsei koduleheküljel seisab lause: „Statistiliselt on kodu naise jaoks kõige ebaturvalisem koht.” Mu sõbranna kirjutas mulle: „Ma lihtsalt kardan, et ta teeb mulle sellise jama kokku, kui ma lihtsalt lähen, et ma ei julge.” Ja Postimees lõpetab uudise mehe lähisuhtevägivallas süüdimõistmisest: „Wikipedia andmetel pälvis ta 2010. aastal kultuurilehe Sirp aastaauhinna ning 2012. aastal Tartu kultuurikandja aunimetuse kultuurikajastaja kategoorias.”

Aastaid on uuringud ja küsitlused paljastanud lähisuhte- ja naistevastase vägivalla uskumatut ulatust. Üle neljandiku Euroopa naistest on elu jooksul füüsilise või seksuaalse vägivalla ohvriks langenud. Naiste mõrvade puhul on rohkem kui 40 protsendil juhtudest süüdlane tema meespartner, oma naiste mõrvatud mehi on kõikidest tapetud meestest napilt üle kuue protsendi[1]. Andmed näitavad aga, et naised kasutavad lähisuhetes vägivalda enam ja sagedamini, kuid selle tagajärjed on harva nii ulatuslikud ja tõsised kui naistevastasel vägivallal, nii selle vägivalla iseloomu, surma tõenäosuse, vigastuste tõsiduse kui ka vaimse trauma ränkuse mõttes.[2][3]

USA sotsioloogi ja lähisuhtevägivalla uurija Michael P. Johnsoni väitel ei ole lähisuhtevägivallast enam ei teaduslikult ega eetiliselt vastuvõetav rääkida ilma valjult ja selgelt täpsustamata, millist tüüpi vägivallast jutt on.[4] Selleks et tuua selgust akadeemilisse debatti selle üle, kas suuremad vägivallatsejad on mehed või naised, lõi Johnson lähisuhtevägivalla tüpoloogia, mis võimaldab paremini mõista, milliseid vigasid selle kajastamisel (ka Eesti) ajakirjanduses tehakse. Rahvusvaheliselt mõeldakse lähisuhtevägivallast ja naistevastasest vägivallast sünonüümidena, kuid Johnson näitab, et kui situatsiooniline lähisuhtevägivald, konflikti pingete füüsiliselt vägivaldne kulminatsioon, on levinud nii nais- kui ka meespartnerite hulgas, siis tõsiste tagajärgede ja olulise kontrollielemendiga intiimne terrorism on tõepoolest enamasti meeste poolt oma naiskaaslaste vastu suunatud.[5] Meediasse jõuavad peaaegu alati intiimse terrorismi juhtumid.

Meie oma sõbradki ei julge meile oma vägivaldsetest suhetest rääkida, sest nii ohver kui ka vägivallatseja on suuresti stigmatiseeritud. Seetõttu kuulemegi lugusid ainult meedia kaudu. Artiklid võiksid kujundada lähisuhtevägivallast probleemi, millega tuleb kiiremas korras riiklikul tasandil tegeleda. Meedia võiks kirjeldada perevägivalda viisil, mis mobiliseerib kolmanda sektori või jõustab naisi ja mehi, kes selle all kannatavad. Ajalehed ja ajakirjad saaksid kajastada uuringuid ning juhtida avalikku arvamust tõenduspõhise poliitikakujundamise poole. Seni tehakse sellest aga vaid murdosa. Küll aga suudavad sellised väljaanded nagu Postimees, Päevaleht või Ekspress, kelle artikleid käesoleva artikli tarbeks uurisin, järgmistesse ämbritesse astuda.

Lugu lollile lugejale

Vahel tundub, et lähisuhtevägivallast kirjutatud artiklid on nagu Hollywoodi trillerid. Kirjeldused vägivallaaktidest on karikatuursed ja rõhutatult emotsionaalsed, värvi lisavad detailid järjekordsest metsikusest – relvaga ähvardamisest, laste röövimisest, naabriteni kostuvatest joomingutest. Kõigil on selles trilleris oma selge roll: arhetüüpselt karm ja madal vändagangster ning vapper kannatajaneitsi, kelle puhas armastus ei luba kodutaret maha jätta. Lugejatena võtame neid lugusid vastu emotsionaalselt masturbeerides. Mina olen nendest parem. Minu mees on sellest joodikust parem. Minu elu on vägivalla jaoks liiga puhas. Lihtsa moraaliga selgesse žanrisse mahtuvad lood on lugeja ego tõstmiseks suurepärased.

Nähtamatu vägivallatseja ja rumal ohver

Lähisuhtevägivallast rääkivad artiklid keskenduvad kordades enam ohvritele (peaaegu alati naistele) ja nende lugudele. Politseiametnikud jagavad artiklites ohvritele soovitusi, ajakirjanikud kirjeldavad ohvri kannatusi detailselt ja graafiliselt ning selgitavad partneri juurest lahkumist raskendavaid asjaolusid. Lugude pealkirjad on aga fookuse parimaks näiteks: „Naiste Varjupaikade Liidu esindaja: vägivaldse suhte ohvriks võib Eestis langeda iga naine” või „Uuring: iga kolmas Eesti naine kannatab perevägivalla all”. Kas või tegusõnad nendes lausetes ütlevad meile justkui, et teadlikku tahet vägivalla taga ei ole. „Aastavahetus ja jõulud tõid kaasa perevägivallalaine”. Tõepoolest – tõid kaasa?

Mis juhtuks, kui panna pealkirjaks „Uuring: iga kümnes isaks saav mees on oma lapseootel kallima peal vägivalda tarvitanud”[6] või kajastada, milline on vägivallatseja elu pärast süüdimõistvat kohtuotsust? Suure tõenäosusega leiame sealt aga vaakumi, mille uurimine on ehk isegi huvitavam. Vägivallatseja ei leia end meedias mitte kuskilt. Visuaalidega on sama lugu – toimetajad suudavad valida pildipankadest erilise külmaverelisusega pildid, mis naise ahastust ja valu sünnimärkide ning sinikateni illustreerivad, vägivallatsevast mehest on pildil vari, rusikas või tema teo tagajärjed.

Kuigi numbrid näitavad, et perevägivald moodustab meie igapäevaelu traagilise tapeedi, kajastavad ajakirjanikud sellest rääkides ainult värvikaid episoode, mille karmus ja jõledus kindlasti korralikult klikke koju toovad.

Ohvri tähelepanu keskpunktis hoidmine ning vägivallatseja pildilt eemaldamine on osalt mõistetav – psühhologiseerides olemuslikult vääri tegusid, on ajakirjandusel võime tekitada sümpaatiat süüdlase vastu ning lugeja võib alateadlikult hakata samastuma hoopis sellega, kes lähisuhtevägivallas süüdi mõisteti. „No purjus peaga oleme kõik lolle asju teinud” või „Miks ta seda ust lihtsalt avada ei võinud?” või „Hmm, malefänn nüüd rusikaga küll nii ringi ei käiks!”. Mida detailsem on vägivallatseja kirjeldus, seda tõenäolisem on, et leiame temast veidi ennast, ja see on ka loogiline, sest ükski inimene ei ole ainult rusikast tehtud. Teisalt on vägivallatseja demoniseerimine samuti libe tee, kuna viib probleemi lugejatest kaugele, tekitab tunde, et see ei saaks tema või tema lähedastega kunagi juhtuda.

Üksteisest eraldatud üksikjuhtumite epideemia

Kuigi numbrid näitavad, et perevägivald moodustab meie igapäevaelu traagilise tapeedi, kajastavad ajakirjanikud sellest rääkides ainult värvikaid episoode, mille karmus ja jõledus kindlasti korralikult klikke koju toovad. Näide pealkirjast: „Peretüli Räni külas: naisele puuga pähe ja majale tuli otsa”. Sellised artiklid viitavad laiemale kontekstile ainult korraks ja selle eesmärk on lisada šokifaktorit. Üksikjuhtumitest rääkides püütakse varjata mustreid, mis selliste lugude taga on, esitada iga korduvat episoodi erilisena, mis sunnib uudsuse otsimisel keskenduma ebaolulistele detailidele ja moonutab seeläbi tervikpilti epideemiast. Meediauuringutes nimetatakse üksikjuhtumite sensatsionaliseeritud kajastust portreevaateks, laiemast sotsiaalsest kontekstist lähtumist aga maastikuvaateks, ning just maastikuvaade võimaldab meedia võimu lähisuhtevägivalla vastu maksimaalselt ära kasutada.

Ilma häbita kõikidele lähisuhtevägivalla elementidele otsavaatamine ja meedia kaudu rasketele küsimustele vastuste otsimine on see, mis edasi viib. Kes oli vägivallatseja? Miks ei räägita lähisuhtevägivallast meeste vastu? Mis saab vägivallatsejatest pärast süüdimõistvat kohtuotsust ja kus on rehabilitatsiooniprogrammid neile? Millal hakatakse kannatanud naistele endile enam sõna andma? Milline on feministliku mõtte leviku mõju perevägivallale? Enne kui hakata kirjutama järgmist sensatsioonilist artiklit politsei väljakutsest, enne kui kirja panna, kuidas mõlemad osapooled olid purjus, enne kui anda oma tekstiga signaal, et alati on kannatanu see, kes peab olukorra parandamiseks midagi ette võtma, mõtle, kuidas lahata teemat nii, et see kuhugi edasi viiks.


[1] Stöckl, Heidi; Devries, Karen; Rotstein, Alexandra; Abrahams, Naeemah; Campbell, Jacquelyn; Watts, Charlotte; Moreno, Claudia Garcia 2013. The global prevalence of intimate partner homicide: a systematic review. – The Lancet, nr 382(9895), lk 856–865.
[2] Fiebert, Martin S. 2013. References Examining Assaults by Women on Their Spouses or Male Partners: An Updated Annotated Bibliography. – Sexuality & Culture, nr 18, lk 405–467.
[3] Costa, Diogo; Soares, Joaquim; Lindert, Jutta; Hatzidimitriadou, Eleni; Sundin, Örjan; Toth, Olga; Ioannidi, Elisabeth; Barros, Henrique 2015. Intimate partner violence: a study in men and women from six European countries. – Public Health, nr 60, lk 467–478.
[4] Johnson, Michael P. 2005. Domestic Violence: It’s not About Gender, Or Is It? – Journal of Marriage and Family, nr 67(5), lk 1126–1130.
[5] Johnson, Michael P. 2006. Conflict and Control: Gender Symmetry and Asymmetry in Domestic Violence. – Violence Against Women, nr 12(11), lk 1003–1018.
[6] Kase, Helve; Pettai, Iris 2006. Sünnitaja käitumine ja koduvägivald Eestis. Tallinn: Eesti Avatud Ühiskonna Instituut.