Mu jalad tammuvad muusika rütmis. Higipisarad voolavad mööda nägu. Ma tantsin ja mind valdab luuüdini üks metsik, õnnelik tunne. Kogu ümbrus vibreerib ühtses rütmis. Kõik – narrid, lauljad, muusikud ja pealtvaatajad – astuvad ühte sammu. Koos paneme tänava võnkuma.

Tõlkinud Maike Maiste

Göteborg. Foto: Fredrik Bruno

Karneval on vallutanud mu meeled, ma juhin rongkäiku, mis voogab mööda Avenyni tänavat. Ma naeratan inimestele. Nad naeratavad vastu. Päike paistab. Suvi on vallutanud Göteborgi peatänava. Uue linnafestivali Göteborgskalaset avamise puhul kostitatakse ilusat ja rõõmsat Göteborgi krevetipeoga. Õhus on tunda fiesta’t.

„Me püüame luua karnevali rongkäigu abil, mis kulgeb laudade vahelt, pulbitseva peo atmosfääri, kaasates nii kõik ühele suurele sündmusele. Terve Avenyn on tihedalt täis inimesi, kes teavad üksteist. Karnevali rongkäik koos krevetipeoga – see on suurepärane!”

Nädal enne räägin telefoni teel linnapoolsete korraldajatega. Abunda sambakool on palutud tantsima rongkäiku Götaplatsenilt Stora teatrini. Me oleme tantsinud Avenynil toimuval Göteborgi karnevalil, mida on korraldanud tavaliselt kohalikud elanikud, vabatahtlikud, aktivistid ja kunstnikud, igal aastal. Sel konkreetsel aastal polnud aga ühtegi karnevali toimunud. Liikusid jutud, et linn polnud väljastanud vajalikke lubasid, sest nad ei soovinud enam liiklust paariks tunniks sulgeda.

Ma kuulan uut Göteborgi festivali korraldajat ja silmitsen enda ees olevat sambakooli kontaktide nimekirja. On aasta 1994 – aasta, mil polnud veel mobiiltelefone ega Facebooki.

Me lepime kokku, kuidas me kõik läbi helistame, et saada kokku esinemiseks vajalikud inimesed. Paljud soovivad osa võtta, kuna näib, et sel suvel karneval mingil kujul siiski toimub.

„Mis siis liiklusest saab? Kui me soovime liikuda Götaplatsenilt Stora teatrini, peavad trammid ja liiklus peatuma, kuni me mööda Avenyni liigume.”
„Ei ole probleemi. Ma ajan selle korda.”

Me jõuame Valandi ristmikule. Lauad asetsevad pikkades rivides piki trammiteed. Siit algab krevetipidu. Kõikjal on rohkelt inimesi. Nad püüavad mitte pillata rahvamassis trügides maha ühes käes olevat kõrge krevetikuhjaga valget papptaldrikut ja teises olevat läbipaistvas plasttopis õlut. Nad istuvad laudade ääres kokkupressitult, õlg õla kõrval. Mõned tõusevad, et end veidi sirutada, teised seisavad ning otsivad kohta, kuhu maha istuda. Näib, et rahvast on liiga palju. Meie kostüümid on üsna suured. Paljud sammuvad kõrvuti suurte trummidega. Me jõuame laudadele aina lähemale. Ma pean võtma vastu otsuse.

Mu jalad liiguvad kiirelt mööda asfalti ning mu mõtted tormavad sama kiiresti. Kas me mahume sinna? Korraldajad soovisid, et me läheksime laudade vahelt, et kõik sulanduks üheks suureks peoks. Ma olen noor ja vastutan esmakordselt sellise ettevõtmise eest, olles nii ka korraldajate kontaktisikuks. Kas ma peaksin arvestama korraldajate sooviga või lähtuma enda karnevalidel tantsijana saadud kogemustest? Enamiku sellistest ettevõtmistest on viinud ellu karnevaliühingud ja vabatahtlikud, ent seekord on meid palganud linn ning nad on andnud meile väga selged suunised. Ühest küljest on laudade vahel kohutavalt vähe ruumi, teisalt oleme osalenud kõikjal Euroopas mitmetel festivalidel ning lõpuks on kõik alati sujunud, isegi siis, kui on palju rahvast olnud. Ma otsustan juhtida karnevali rongkäigu siiski laudade vahelt läbi.

Keskealine paarike esimese laua otsas naeratab ja liigutab muusika rütmis pead, puhastades samal ajal krevette. Minu suured liigutused ja tantsusammud on kohased pigem ruumikale tänavaosale. Ma tantsin nendeni, tõstan käed üles ja sirutan ennast välja karnevalipoosi. Teen ennast nii peenikeseks ja pikaks kui võimalik, et mahtuda laudade vahele ning olla nähtav. Pärlid minu kostüümil kiiguvad istuvate inimeste lähedal.

Inimesed on keskendunud söömisele. Neil pole mingit kavatsust koomale tõmmata või oma istekohtadelt lahkuda. Ma tantsin suurte selgade vahel, mis küürutavad oma mereandide kohal. Ma püüan ümber pöörata, kuid mu suled pühivad üle inimeste, kes parasjagu söövad. Nad ärrituvad. „Mine kuhugi mujale,” karjuvad nad. Üks suurekasvuline mees ulatab oma semule kaht õllekannu. „Ettevaatust! Õlu!” röögatab ta. Minu seljal olevad suled pühivad üle ta näo, kui ma pööran, et eest ära tulla. Ta koperdab ning pillab õlle maha. Mu sukkadel on nüüd suur märg plekk. Kõrval istuv väike tüdruk saab samuti sahmaka krae vahele. Ta pistab kisama, kui külm vedelik mööda ta selga alla voolab.

Karneval põhineb andmisrõõmul, see on võimalus koos pidutseda ning vaatamata kõikidele erinevustele selle erakordse kogemuse kaudu üheks saada. See on pidu, kus puuduvad piirid esinejate ja pealtvaatajate vahel. See on mäng. Karnevali rongkäik suudab panna kogu avaliku ruumi rõkkama ja laulma, olgu see siis millegi manifesteerimiseks või millegi vastu protestimiseks. Karneval on võimas ja müstiline. Kõik on selles osalised, kõik kuuluvad nimetuse alla „meie”.

Ja millel põhineb krevetipidu? Noh, linn korraldab toreda ürituse, jagades tasuta mereande. Linn annab ning elanikud ja turistid võtavad vastu. See on populaarne üritus piiratud istekohtade arvuga. Seisukohti on palju. Sa lähed sinna, naudid head toitu, puhkad ja saad kõigest osa pealtvaatajana. Kõik on ootuspärane. See on pealtvaatajate ja osasaajatega üritus, mille taustaks on „mis kasu mina sellest saan?” suhtumine.

Ma vaatan maha, et hoida fookust mis tahes vabal ruumil. Krevetikarbid prõksuvad mu platvormkingade all ja ma libastun pabertaldrikul. Pealtvaatajad kaitsevad kätega oma taldrikuid ja topse. Nad blokeerivad mu tee, nihutades end pinkidel vahekäigu poole. Läbipääs muutub võimatuks. Litter jääb kellegi kampsuni külge kinni. Ma sikutan end vabaks.

Kes ma siis olen sellises olukorras? Eksootiline dekoratsioon, mis on liiga lähedale tulnud? Keegi, kes ei oska ennast peost sobival kaugusel hoida? Keegi, kes ei mõista, et ta on lihtsalt meelelahutaja, mitte peokülaline? Või olen ma siiski kohalik tantsija ja artist, kes on peol koos kõikide teiste inimestega? Nii tundsin ma end viimastel aastatel peetud Göteborgi karnevalil ja seda tunnet soovisid ka Göteborgi festivali korraldajad tekitada. Kuid kahe ürituse erinevad eesmärgid viisid paratamatult vastuoluni. Paremsirge vastu minu tantsivat keha. Ja see on valus.

Minu järel tulevad teised tantsijad ja trummilööjad. Kleepuv käsi tõukab mind tagasi. Ma püüan üle trummipõrina end oma kolleegidele kuuldavaks teha: „Pöörake tagasi, me ei saa siit läbi!” Kuid keegi ei kuule mind. Need, kes pole veel laudade vahele jõudnud, marsivad õnnelikult edasi. Ühtäkki tunnen ma end oma litritega kostüümis väga alasti.

Lõpuks suudame end krevetipeost välja suruda. Taga paiknevad muusikud paistavad suure küsimärgina, sest nemad ei hakanud laudade vahele trügimagi. Ma heidan pilgu Avenynile. Tänav on liiklusele suletud, et teha ruumi kõikide krevetipeo laudade jaoks. Kõnniteed on veel vabad. Trummid hakkavad taas põrisema ning me alustame uuesti. Ma lähen ees.

Ma vaatan maha ning mõtisklen, mida asfalt sellest kõigest arvab. Peatänav, millel me asume. Linna avalik ruum, mida kasutatakse pidudeks, kogunemisteks ja protesti avaldamiseks.

Kellel on õigus siin olla ja mis tingimustel? Kes on praeguses olukorras sellel asfaldil vastutav?

Karnevali rongkäik kulgeb krevetipeo kõrvalt. Ma väristan oma keha. Enam ei ole see meeliülendav värin, mis võngub ümbritsevaga ühes rütmis. Ma surun hambad kokku, teen head nägu ja tantsin. Me liigume mööda vasakpoolset kõnniteed. Minust paremal jätkub krevetipidu, nagu poleks midagi juhtunudki. Maha vaadates näen ma ainult laudade jalgu. Ja need seisavad trammitee rööbastel.

Sellest üritusest on möödunud 20 aastat. Ja see on mõjutanud minu karjääri artistina. Paljud probleemid, mis sel päeval tõusetusid, on tänini minu jaoks huvitavad ja kerkivad ikka esile, vaatamata sellele, et ajad on muutunud. Göteborg on loonud endale edukalt kuvandi linnast, kus toimuvad üritused. Göteborgi festival Göteborgskalaset muutis 2000ndate lõpus oma nime ning on nüüd Göteborgi kultuurifestival Kulturkalas. Göteborgi karnevali ei korraldatud enam kunagi. Viimase 20 aasta jooksul on Göteborg arenenud sarnaselt teiste Põhja-Euroopa keskmise suurusega linnadega, muutudes industriaalkeskkonnast info-, ülikooli- või ürituste keskuseks.

Tagasi vaadates näib see episood 1994. aastast sümboliseerivat seda, kuidas mind, kes ma olin kohalik tantsija ja artist, tõugati ja lükati eemale minu teelt, et teha ruumi linna uuele agendale. Minu füüsiline kunstiline eneseväljendusvorm sai avaliku ruumi poliitika ja filosoofia kokkupuutekohaks. Punktiks, kus vastandlikud huvid põrkuvad ja muutuvad nähtavaks.

Göteborg, 27. jaanuar 2014


Artikkel valmis keðja Writing Movementi projekti raames Euroopa Liidu Kultuuriprogrammi ja Põhjamaade Kultuuripunkti toetusel.