„Ainult aja küsimus” („About Time”). 2013, Suurbritannia, Working Title Films. Režissöör ja stsenarist Richard Curtis, operaator John Gulesarin, osades Domhnall Gleeson, Rachel McAdams, Bill Nighy. 123 min.

„Ainult aja küsimus” on lugu kohmakast noormehest Timist (Domhnall Gleeson), kes avastab, et suudab ajas rännata – küll vaid iseenda minevikus –, ja otsustab kasutada seda oskust armastuse leidmiseks. Tema väljavalituks on samuti veidi kentsaka olemisega Mary (Rachel McAdams). Erinevalt sünopsise põhjal tekkinud ettekujutusest on ajareise filmis tegelikult üllatavalt vähe. Teadus filmis toimuva ajas rändamise taga on küll lünklik, aga see ei olegi oluline, kuna tegemist on siiski romantilise komöödiaga, mitte ulmefilmiga.

Filmi peategelane Tim (Domhnall Gleeson) isaga (Bill Nighly)

Film meenutab mõneti „Groundhog Dayd” (1993), kus peategelasel, üritades naise südant võita, tuleb samamoodi samu situatsioone korduvalt läbi elada. Mary ja Timi karakteritel on palju ühist: nad on kohmakad ja häbelikud, kuid teravmeelsed. Dialoog nende vahel toob esile sarnasused ja suhe tundub ehtne ja siiras – romantika on olemas. Ehe inglise huumor teeb dialoogid läbi terve filmi fantastiliseks. Komöödiale annavad palju juurde põnevad kõrvaltegelased nagu Timi pentsik õde või kibestunud näitekirjanikust korteriomanik. Kõige enam õnnestunud kahekõned toimuvad Timi ja tema isa (Bill Nighy) vahel, aga kokkuvõtvalt võib öelda, et iga tegelane on selles loos omamoodi kummaline ja lahedate kiiksudega.

Filmi nõrkusteks on selle süžee ja ülesehitus, millest on kahju, kuna tegemist on huvitava ideega. „Ainult aja küsimus” ei hoia kinni kindlast struktuurist ja on pigem episoodiline. Konflikti armastatute vahel tutvustatakse ühe-kahe etteastega, millele järgneb kohe probleemilahendus – ja sama kordub algusest. Iseenesest ei ole selline ebatüüpiline ülesehitus sugugi halb, kuna toetab filmi läbivat teemat: elu tuleb elada nii heas kui halvas. Kuid ekraanil see hästi ei tööta. Keskse pinge puudumine tekitab igavust ning tegelaskujud, ka peategelane Tim, ei arene, ei jõua uuele tasandile.

Analoogsed süžeepuudujäägid võib üles leida ka Richard Curtise varasemast filmist „Love Actually” (2003). „Love Actually” on film mitme peategelasega, igaühel neist oma erinevad keerdküsimused, millele nad vastust otsivad. Taolise filmi puhul tsentraliseeritud pingestatust üheainsa keskse tegelase puudumisel tekkida ei saakski, „Ainult aja küsimus” on aga ühe põhikarakteriga film, milles ometi fookus peategelaselt kõikjale mujale hajub.

Vaatamata mainitud puudujääkidele on „Ainult aja küsimus” nauditav vaatamine. Tim satub rõõmustavalt rohkesti piinlikesse ja naljakatesse olukordadesse ning tema armastuslugu Maryga võib soovitada igaühele, kes end aeg-ajalt kergemasisulite filmidega kostitada armastavad.