Näituse „Noorus kui elustiil” kuraatorid mõtestavad nooruse elukestva seisundina, „kus indiviid küsib endalt üha uuesti, kuidas peaks elama”. Kontseptuaalsed killud, millest kuraatorid on teoste valimisel lähtunud, on teabe üleküllus pideva data pealevooluga infoühiskonnas, individualismi ja isikupära kõrgemale seadmine kogukondlikest traditsioonidest, kuvandi tähtsustamine enne sisu ning lõpmatu võhiklikkus – elurebased püüavad ennast laisalt räheldes nii kiiresti kui võimalik teostada, igaüks segamas varem loodud originaalide fragmentidest kokku oma isiklikku kollaaži.

Fotod näituse „Noorus kui elustiil” avamiselt: Patrik Tamm

Tartmusi direktor Rael Artel sõnastab näituse kataloogis, et ülespanek on nelja äsja muuseumi kollektiiviga liitunud noore töötaja – Marika Agu, Nele Ambosi, Hanna-Liis Konti ja Julia Polujanenkova – manifest oma maitsest ja tõekspidamistest, millega „positsioneerivad nad end kunsti- ja muuseumimaastikul”.

Nelik on ehitanud väga apetiitse näituse, kus stiilsed teosed võimaldavad nauditavaid mitmemeelelisi kogemusi. Avamisel pakutud energiajoogi ja viina kokteil on kirss sefiiritordil, mis näitab kuraatorite teematundmist. Noorus – vabadus! ilu! kiirus! seksikus! Sellise kombinatsioonina on Tartmusis noorust mõtestatud. Eneselt üha uuesti elamise kohta küsimise all pole silmas peetud pidevat eksistentsiaalkriisi, vaid pigem iga võimaliku tuule poole ummisjalu lippamist.

Kuigi noorus kui elustiil kõlab kutsuvalt, siis elukevad tähendab ka seda, et tõekspidamised, mida manifesteerida, pole veel välja kujunenud. Puudub positsioon ükskõik mis maastikul. Nüüdisaja elluastujad võivad lubada endale tuulelipuvalikuid, kuna vanemate kättevõidetud vaba ühiskond ei kirjuta enam eluteid ette. Ent vabadus võib olla ängistav. „Igavesti noor” on kahtlustäratav hüüdlause, kuna irrutab subjekti vastutusest.

Enamik näituse töödest kõneleb noorusest kui millestki sädelevast, hoogsast, ilusast ja sportlikust. Teise korruse suures saalis on võimalik miksida Miguel B. Jaquesi (snd 1993) ja Anastassia Šarõmova (snd 1990) „Rolligeneraatoriga” (2015) kokku omaenese sämplite meloodia ja sobiv värviline mustrianimatsioon, valides ajastut kirjeldavatest märksõnadest välja just endale kolm sobivat: cameragoer, elurebane, fakebooker, laiskrähkleja, plaanitseja, sotsiider, keelesolkija, vikipedant ja äppohoolik (selgitused leiate näituse kataloogist). Vastavate mõistetega rinnamärke saab soetada euro eest muuseumipoest, mis tekitab tunde, et noorus on justkui rinda pandav slogan. Lihtsalt tõmba kostüüm selga, kui soovid. Mõisted viitavad noortele kui võhikutele, kes ei suuda süveneda ega päriselt midagi ära teha.

Edasi kõndides seisab vaataja silmitsi Helmi Arraku (snd 1988) ja Eike Epliku (snd 1982) pahandust teinud koera skulptuuriga, kes nooruse joovastuses ja tagajärgi kartmata on pildid seintelt kiskunud ning klaasikildude-paberiprahi hunnikusse tarinud („Lick It Up. Be Your Own Pet”, 2015). Ülemeelik koer sümboliseerib tunnete ajel hetkes elamist omaenese hävitustööd märkamata.

Saali võrra edasi on seinale projitseeritud kiikuv Kiwa (snd 1975) roosas kleidis, juuksed patsis ja näol hullumeelse naeratus („Roosa”, 1999). Tema taustal parodeerib Ada Karczmarczyk (snd 1985) farsini viidud liialdustega teismelise käitumise eri akte lühivideosarjades „Ameerika tüdruk” ja „Blogi” (2009). Need tööd kujutavad noori, kelle heade geenide rõõska nahka pole meelemürgid veel rikkuda jõudnud. Mihkel Maripuu (snd 1987) maalid „Monsters Under My Bed” I ja II ning „Tuleb mingil ajal mingist kohast ja läheb mingis suunas” (2010) ning Timo Tootsi (snd 1982) „Meediamull” (2008) kolmandal korrusel kõnetavad umbes sama nähtust teineteisega paratamatult läbipõimunud virtuaalses ja materiaalses reaalsuses, mida nimetaksin näiteks poprokkglämmdata overflow’ks. Hormoonid möllavad ja eneseväljendus on lappama läinud (kui selle mõiste tähendust ei tea, tehke vikipedantlik eksperiment end trendižargooniga sotsiaalmeedia abil kurssi viia).

Kui tänapäeva noore igapäevapraktika on informatsioonilainetel surfamine, siis selle viivad kehalisse ruumi Eglė Budvytytė (snd 1981) parkuurivideos „Hüpe” (2009) ja rühmitus Democracia videos „Olla igavene ja püsida hetkes” (2011), kus jooksmise ja hüppamise kunsti harrastavad noored teevad saltosid ja hundirattaid ehitustellingutelt või hauakividelt alla, neile peale ja neist üle hüpates.

Nooruse võlu ja valu mõtestamisega läheb veidi süngemasse kohta Minna Hint (snd 1981), kes näitab videos, kus autor Inglismaal raha teenimiseks küürimistöid teeb („Kolm pilti elust ja ajast”, 2006), kui tüütu ja räpane võib olla teekond majandusliku kindlustatuseni. Videos on sees ka Hindi intervjuu suitsiidse kunstnikuga, kes on püüdnud teha enesetappu eri meetodeid kasutades edutult üle 80 korra ning on sellest morbiidsesse hasarti sattunud.

Veidi on näitusel ka romantilist äraigatsust. Muuseumi veebilehel on näituse osana üleval Ats Parve (snd 1987) galerii „Projektsioon” (2013–…), milles ta portreteerib noori kunstnikke nende magamistubades seinale projitseeritud foto taustal paigast, kus nad kõige rohkem olla soovivad. Paralleelreaalsuse loovad ka Mari-Leen Kiipli (snd 1988), Kulla Laas (snd 1991), Aap Tepper (snd 1991), Mari Volens (snd 1981) ja Kristina Õllek (snd 1989) installatsiooniga „Mikro #2” (2015), kus pehme põrandaga tossu täis mustas ruumis võib vaataja kujutada end kihiliselt värvilise valgusvihu sees seistes ette ükskõik kuhu. Näiteks on seal võimalik mängida lendu orbiidile, tõustes aeglaselt kükist kikivarvule, nii et silmi sattuv valgus vahetab järjest värvi – troposfäär, stratosfäär, mesosfäär, termosfäär, eksosfäär…!

Ent ärgem laskem end eksitada – noorus pole ainult särav slogan ja värviline udu. Noor olemine tähendab kõige tegemist elus esimest korda, millest tulenev hirm, segadus, teadmatus ja äng võivad mõnikord pea päris segi ajada. Näitusel pole nooreksolemise valusamat poolt eriti kõnetatud – tunnet, et kõik on juhuslik ja suvaline ning oma sihti elus teavad heal juhul ainult arstitudengid. Tunnet, et kõik tõmbavad suvaliselt ringi ja kellelgi pole mingeid põhimõtteid, iseendal kõige vähem. Kõik on uus, kõik on eksperiment, kõik tuleb omal nahal läbi proovida, mis võib lõppeda auguga hinges või ihus. Lisandub hirm, et tänased 20ndates sõbrad, kes muretult enamikul õhtutest pingeid käsitööõlledesse uputavad, on homsed 30ndates töönarkomaanid, kes on kaotanud igasuguse empaatia ja ei suuda lahendada eriarvamusi ilma füüsilise vägivallata ning kelle elukaar lõppeb 42-aastaselt deliiriumis jõkke hüpates.

Kõlab liialdamisena? Kahjuks ei ole noorena kõik kirevalt tore, mõni asi paneb nutma ja oksendama. Mõnikord ei seisne noorus mitte vastutustunde, vaid perspektiivitaju puudumises. Vabaduse, ilu, kiiruse ja seksikuse maailm on ka noortele enestele keeruline keskkond, milles toime tulla.

Näitus „Noorus kui elustiil” on Tartu Kunstimuuseumis (Raekoja plats 18) avatud 17. maini, K, R–P 11–18 / N 11–21.