Mitmekülgne autor Urmas Vadi tegutseb nii näitekirjaniku, lavastaja kui prosaistina ning ühtlasi on tema hääl tuttav kirjandushuvilistele raadiokuulajatele, näiteks Vikerraadio saadetest „Kohustuslik kirjandus” ja „Ahjualune”. Vadi viimane teos – jutukogu „Kuidas me kõik reas niimoodi läheme” – ilmus möödunud aasta lõpul. Karmen Otu vestles Vadiga teatri aktuaalsusest ja kirjanduse tõepärasusest ning uuris, milline seos on autoril eriskummalisi sündmusi ligitõmbava Urmas Vadi nimelise tegelasega ja mida hakata peale õhus oleva nn Suure Romaani ootusega.

Urmas Vadi. Foto: Patrik Tamm

Alustaks algusest. Millised on sinu esimesed mälestused kirjandusest ja kirjutamisest?

Lapsena ma väga palju ei lugenud. Kui mõned räägivad, et nad õppisid lugema juba kolmeaastaselt, siis mul on mälestus, et ma küll õppisin lugema kunagi lasteaia aegu, aga kui kooli läksin, siis ma enam ei osanud, olin ära unustanud. Ja kui hakkasin jälle lugema, siis need olid pigem koomiksid – „Piilupart Donaldi” ja Olimar Kallase koomiksid. Võib-olla see peegeldub nüüd ka selles, mida ja kuidas ma ise kirjutan.

Žanriliselt oled väga laiahaardeline – tegeled kõigega alates ilukirjandusest kuni näidendite, lavastamise ja raadiosaadeteni. Kas nii paljusid žanre on keeruline korraga hoomata? Milline neist on sulle kõige südamelähedasem?

Sellega on niimoodi, et mingitel etappidel olen teinud mõnda asja rohkem ja teistel jällegi vähem. Kui ma kirjutama hakkasin, siis kirjutasin lühijutte. Ühel hetkel hakkasin aga rohkem näidendeid kirjutama. Näiteks praegu kirjutan paralleelselt nii romaani kui ka draamateksti. See, et ma ise oma näidendeid ka lavastan, on kuidagi hästi loomulikuks saanud. Mulle meeldib kirjutada teksti iseendale, sest ma kujutan juba kirjutades ette ka mingit lavalist lahendust ja see aitab mul ühtlasi kirjutada. Näidendite niisama kirjutamine on kuidagi mõttetuks muutunud. Tundub iganenud mõttena kirjutada mingit näidendit lihtsalt selle pärast, et äkki keegi kusagil loeb või kunagi leiab ja hakkab lavastama. Mitte et see praktikas ei võiks nii olla, aga mind ennast ei veena see enam. Kuna teater on hästi tänases hetkes, siis peaks ka tekst olema kirjutatud tänasesse hetke. Muidugi on igasuguseid toredaid lugusid, mida võiks niisama mängida, aga mind on hakanud huvitama väga just see, miks nimelt praegusel hetkel mingit konkreetset asja teha. Niisama teksti ilu pärast näidendeid kirjutada tundub mulle natuke võõras. Praegu kirjutan samas proosateksti ja see tundub mulle hetkel kõige õigem. Tegelikult on nii, et kui midagi muud tegema ei peaks, siis kirjutakski praegu ainult proosat. Aga mulle tundub ühtlasi, et kui üks pikk proosatekst lõpetatud saab, on hea vahelduseks midagi muud teha. Ühest küljest on see üksi oma toas kirjutamine ju meeldiv tegevus, aga kui tükk aega kellegagi kontaktis ei ole, siis võib ka ummikusse joosta. Selles mõttes on teatritekst reeglina ikka selline, eriti kui seda ise lavastama hakata, et see muutub pidevalt ja olen kogu aeg kellegagi dialoogis.

Ma saan aru, et aktuaalsus on sinu jaoks hästi oluline. Kas sa oled kunagi mõelnud, et kui keegi leiaks näiteks sinu isikulooliste näidendite triloogia tekstid saja aasta pärast, siis kas neid oleks võimalik üldse lavastada? Näiteks „Peeter Volkonski viimast suudlust”.

Ma eriti ei mõtle selle peale. Äkki neid näidendeid ei peagi kunagi uuesti lavastama? Kui mõelda, et ma nüüd panen oma kanna siin eesti näitekirjanduse maastikul maha selliselt, et mu tekste taaslavastatakse, siis see on kuidagi võlts või mõttetu. Pigem vaadata, et kui mõni mu näidend mingil hetkel veel kõnetab kedagi, siis las ta olla. Aga mis puutub sellesse, kas neid saab uuesti lavastada, siis ma arvan, et saab. Isegi Eestist väljaspool, meie kultuuriruumist hoopis kaugemal. Näiteks seesama „Peeter Volkonski viimane suudlus” – seal on hästi palju materjali, mis on seotud konkreetselt Volkonskiga, selle ruumiga, selle ajaga. Aga samas on seal tüvi täitsa olemas ja loo sees saab kõiki detaile ju vahetada. Saab ära vahetada Peeter Volkonski nime ja ka muud asjad. Seda on iseenesest võimalik teha küll, aga siis peaks näidendi kohe täiesti rajult tükkideks võtma, ka pealkirja ära muutma.

Sul ei ole siis selle vastu midagi, kui keegi su teksti muudab, sellele rajult „kallale” läheb?

Ei-ei. See oleks ka natuke imelik, kui ma selle vastu oleks, sest ma olen ise igasuguste tekstide ja inimeste „kallale” läinud, nii et antagu aga minna. Kui isikuloolist triloogiat kirjutasin ja lavastasin, siis ma mõtlesin, et see võiks olla katse luua üks uutmoodi teatriteksti kirjutamise viis. Kirjutada konkreetsele näitlejale tekst, kus ta mängib iseend. Kuigi kui ma päris aus olen, siis see inimene on ikkagi nagu näitleja. „Peeter Volkonski viimase suudluse” prooviperiood oli täiesti klassikaline. Aga siiski tuleb mängu ka näitleja enda olemus ja sellest peaks tekkima kohalolu, mis on minu jaoks teatris väga oluline. Ja siis pärast „Volkonskit” tekkis tunne, et võiks veel Helena Merzini ja Rein Pakuga midagi teha. Kokkuvõttes ei oleks mul midagi selle vastu, kui keegi teine selle meetodi kuidagi üle võtaks või seda edasi arendaks.

Teatriteadust õppides käisin ühe aine raames „Rudolf Allaberdi testamendi” proove vaatamas. Sealt ja tegelikult ka mujalt, näiteks sinu kirjutatud proosat lugedes, on mul jäänud mulje, et sul on omamoodi igavusekartus. Kuulsin proovis, kuidas sa enne algust Piret Laurimaale sosistasid, et „teeks neile täna midagi põnevat ka”.

No te olite kõik nii tuimade nägudega! Ma mäletan küll, kui te vaatamas käisite, ja see oli meile endile ka hästi oluline. See lavastus oli ju väga selgelt loo jutustamine. Ja kui mingit reaktsiooni ei tule, siis võib ju mõelda, et „ah, lollid üliõpilased, nad ei saa midagi aru”, aga tegelikult on nii, et asi järelikult ei tööta ja on vaja veel mingit lihvi anda lavastusele. Vorm ise oli niivõrd minimalistlik ja lihtne, et kuhugi peitu pugeda ei saa. Pidi saavutama sellise vabaduse, kus kaoks ära hetk, „et me nüüd etendame midagi”. See kõlab hästi lihtsalt, aga vähemalt minu jaoks oli see väga raske. Lihtsalt olla ja mõelda ja siis rääkida nii, et kõlaks, nagu sa räägiksid sellest esimest korda. Aga igavusekartus – jah, sellega on nii, et ei taha ju igav olla ja inimesi tüüdata. Mulle selline teater ka ei meeldi, mis tegeleb ainult sellega, kui kaua publik saalis vastu peab. Ma tahaks ikkagi inimestega kontakti saada ja lugu jutustada või öelda midagi maailma ja inimese kohta. Aga teistpidi ma ei karda ka igavust. Näiteks lavastuses „Peeter Volkonski viimane suudlus” oli igavust kasutatud kui võtet, trikki. Volkonski jutustas „Kalle Blomkvisti” ja see kestis ja kestis ja kestis. Ma kujutan ette, kuidas inimesed mõtlesid, et „kaua see lugu veel kestab? Nüüd kurat, jutustabki lõpuni ja see ongi etendus”. Ja see tundus mulle sellise nõksuna väga lahe. Näed, nüüd ma räägin endale vastu, et mulle sellised asjad teatris ei meeldi. Võib-olla on asi selles, et vaadata ei meeldi, aga teha meeldib. Ka „Rudolf Allaberdi testamendi” puhul me jutustasime lugu ja mulle tundus, et igavus on hea võte, millega saab inimesi uinutada. Räägid mingit lugu, kõik tundub normaalne ja siis ühel hetkel hakkab tekst kõlama kuidagi veidralt ja ebausutavalt. Selle isikuloolise triloogia näidendid ei ole reeglipärased, nendes ei ole sissejuhatust ja kulminatsiooni, nagu peab olema klassikalises näidendis. Ja tegelikult võibki vahepeal tüütu ja igav ja nõme olla. Ja kui kujutada Allaberti ette pärast seda, kui ta oli koolist pensionile jäänud, siis ta istus oma hämaras toas ja tal oligi kohutavalt igav, ja selles mõttes tundus täiesti adekvaatne seda igavust ka laval edasi anda.

Nii lavastuses „Rudolf Allaberdi testament” kui ka mitmes proosateoses figureerib tegelane Urmas Vadi. Kui selgelt tõmbad sa eristusjoone enda ja tegelase Urmas Vadi vahele?

Ei tõmba tegelikult. Ma pigem tõmban mingisuguseid samastuvaid niite. Seda mängu, kus Urmas Vadi on nii tegelane kui ka autor, olen ma juba päris pikalt mänginud. Aga mulle endale tundub, et mu viimases raamatus „Kuidas me kõik reas niimoodi läheme” on see mäng küll olemas, aga samas olen ma ka inimesena seal taga oma kogemusega. Peeter Helme kirjutas raamatu „Kuidas me kõik reas…” arvustuses, et Vadi jätab mulje, et sel korral ta räägibki ausalt kõik ära. Ja siin on küsimus, et mis on see kirjaniku ausus? Kas see on mingi konkreetse juhtumi või inimese kirjeldamine, või siis hoopiski mingi seisukoht, meeleolu, kas või paranoia? Ja eks need tekstid seal raamatus ongi ehk minu paranoiad, millel on kokkupuutepunktid ka välisega: Eestiga, meie ajaga, ka nende inimestega, kes meil siin ringi liiguvad. Selles osas on see ikkagi ilukirjandus, see on väljamõeldis, aga tõukub elust. Ja ka selles mõttes kirjandus, et isegi kui ma tahaksin anda endast väga dokumentaalset ja tõetruud pilti, ning kui jätta kõrvale küsimus, mis see tõde on, siis see on ikkagi võimatu. Aga ma leian, et see ei ole ka kirjanduse eesmärk. Või vähemasti mitte minu eesmärk.

Mulle tundub, et sinuga juhtubki veidraid asju. Näiteks Berk Vaher on mitu korda öelnud, et sul oleks nagu anne või oskus veidraid olukordi ligi tõmmata. Kas sulle endale tundub ka nii?

Jah, tundub küll, aga ma arvan, et võib-olla juhtub neid kõigiga. Kuna ma olen aga viimasel ajal sellist rida ajanud, siis otsin neid olukordi teadlikult. Mitte küll selles mõttes, et „täna võiks mingi tore lugu tulla”, sest need asjad juhtuvad ikka ise. Mulle tundub järjest imelikum hakata kirjutama päris puhast väljamõeldist. Ühel hetkel tundus endalegi arusaamatu, miks ma mõtlen välja mingeid muinasjutulisi lugusid, kui võiksin kirjutada sellest, mis minu endaga toimub, mis mulle oluline on. See tunne tekkis ühtlasi pärast seda, kui olin üsna pikalt teistest inimestest kirjutanud. Kui ma oma viimast jutukogu kirjutama hakkasin, siis ma tegelikult ei mõelnud, et ma kirjutan raamatu, kirjutasin lihtsalt jutte, mis mulle ette sattusid. Need jutud tekkisid sellest, et mulle lähedased inimesed ja nende lähedased hakkasid järjest surema ning nende surmadega käisid kaasas sellised lood. Muidugi mitte päris üks ühele, aga minu jaoks olid need lood, mida ma ei saanud lihtsalt niisama jätta. Kui lõpuks juba ports lugusid olemas oli, siis mulle tundus, et need on nii selgelt ühel teemal, et sellest peaks raamatu kokku kirjutama.

Su teostes figureerib palju päriselt eksisteerivate nimede ja nägudega tegelasi. Mulle tundub, et su raamatute lugeja peab vähemalt osaliselt eesti kultuurilooga kursis olema. Ta võiks neid muidugi ka lihtsalt nimedena lugeda, kuid ma arvan, et siis läheks ehk midagi kaotsi.

Paar päeva tagasi helistas mulle Ene Mihkelson ja ütles, et ta luges mu raamatut, ja ma just mõtlesin, et huvitav, mida ta sellest nimede kasutamisest arvab. Ene ütles, et ta luges kunagi Mati Undi „Via regia” esimest varianti, kus olid kõik nimed sees – Hermaküla, Tooming ja teised –, ning talle meeldis see rohkem. Ta arvas, et ka minu raamatus oli see põhjendatud, ning mulle endale tundub ka nii. Ma arvan, et kui me juba siin selles kultuurikontekstis elame ja neid nimesid teame, siis see annab midagi juurde. Ja kui me neid nimesid ka enam ei tea, siis see ei tohiks ideaalis lugemist segada. Mu lood ei ole ainult mäng selle baasil, et me teame, kes need inimesed on. Või kas tegelikult ikkagi teame? Ma olen kirjutanud siin nüüd pikalt oma õpetajast Allaberdist ja tundub, et Allabert oli just selline ja ta oli mulle nagu mingi mentor, vaimne isa. Aga võib-olla ei olnud? Võib-olla peegelduvad mulle tema elu näol mingid mu enda hirmud? Võib-olla on need talle vägivaldselt juurde projitseeritud väärtused ja hoiakud ning ootused, mis tekitavad neid küsimusi ja miks mitte ka hirme, paranoiasid, mis on minus? Ma üldse ei alahindaks enda paranoiat, nagu ma ei alahindaks ka Allaberti. Ju need lood ongi sulam, mis jääb teljele, kus ühes otsas on fabulatsioon ja teises tegelikkus. Mulle meeldib, et kirjandus ja kunst on suur ja lai ruum, kuhu kõik need asjad rahulikult ära mahuvad. Aga mis prototüüpidesse puutub, siis ma olen ikka kujutanud inimest. Ja kui keegi peaks ennast kellegi kuju taga ära tundma, siis oskan öelda vaid seda, et kuna ma kujutasin inimest ja sa ise oled inimene, siis ehk siin ongi see kohtumispunkt. Ma arvan, et ka läbi mängulise käsitluse või situatsiooni selgub midagi ühtlasi inimese kohta. Ma olen toonud tihti võrdluse kahest kunstnikust – üks teeb väga realistlikke fotosid ja teine abstraktseid kritseldusi, mõlemad inimeste portreesid. Ma ei taha öelda, et foto ei ole õige, aga ka kritseldus võib inimese kohta midagi väga tabavat öelda. See ei anna ehk mingit tervikpilti, aga see on minu arvates ka kirjanduse puhul vale nõue ja ootus. Minu meelest ei pea kirjandus olema see, mis annab sulle mingisuguse tõe või õpetuse, mida teha joodikust mehe või lolli naisega. See ei ole kirjanduse eesmärk. Võiks olla ikka midagi laiemat. Näiteks see, kuidas täita jumalakujulisi auke hinges, mida teaduse, inimeseõpetuse, geenitehnoloogiaga jne ära seletada ja täita ei saa.

Sinu teoste kohta ilmunud arvustustes, eriti minu meelest „Tagasi Eestisse” kohta ilmunud tekstides, on mainitud hea ja halva maitse piiri peal balansseerimist. Kuidas sa ise sellesse suhtud? Kui arvestada, et kasutad oma teostes palju reaalselt eksisteerinud või eksisteerivate inimeste nimesid, siis kas ja kui palju sa ennast ise tsenseerid?

Allabert ütles alati, et tegu on „kraadiküsimusega”. Igasuguseid asju võib õppida, aga head maitset õppida ei saa – seda kas on või ei ole. Ma ise proovin järjest rohkem mitte üldse mõelda selle peale, mis on hea maitse või kas see on viisakas või kas nii tohib. Ma arvan, et see võiks olla üks kirjanduse võimalustest – ollagi ükskõik kui loll või inetu või groteskne. Aga enesetsensuuri koha pealt tundub mulle, et ma ei oska enam lihtsalt niisama nalja teha. Samas ei taha ma muutuda ka suureks tõsiseks kirjanikuks, kes proovib oma Suurt Romaani kirjutada. Ma tahakski olla kuskil vahepeal – jätta endale vabaduse olla maitsetu ja teha lolli nalja ning ka vabaduse kirjutada Suurt Romaani. Selline tasakaal peaks olema ja see võiks olla minu „kraadiküsimus”.

Ühes intervjuus ütlesid, et kirjutamine on natuke nagu maratonijooks – ei saa niimoodi, et viis aastat ei kirjuta üldse ja siis tuleb äkki midagi fantastilist. Kuidas sul endal tunne on – kuidas maraton läheb ja kui kaugel oled? Mul on jäänud mulje, et see niinimetatud „romaaniküsimus” on sul kuidagi hingel.

On küll jaa. See on selline ootus, mida inimestesse süstitakse, et nüüd peaks tulema suur romaan. Kas tänapäeval üldse on seda Suurt Romaani vaja? Mulle tundub see niivõrd naljakas, et sellele peaks leidma mingisuguse ekvivalendi. See on samasugune lendlause kui „Mis on meie Nokia?”. Praegu on see Nokia-lause ära kadunud, sest Soome müüs enda Nokia lihtsalt maha. Neil oli mõistlikum see maha müüa. Äkki meil oleks ka mõistlikum midagi muud teha, kui oodata mingit Suurt Romaani? Võib-olla on see juba olemas?

Suured romaanid on oma olemuselt ju väga modernistlik mõiste. Viimasel ajal on mulle tundunud, et kõikvõimalikke silte või mõisteid on kuidagi vähemaks jäänud. Tundub just selline sildistamatu aeg, mis annab vabad käed. Mina kui lugeja tunnen tänu sellele, et ma ei oota justkui midagi, ei oska oodata.

Jah, mul on ka sama tunne ja see väga meeldib mulle. Sellised mõisted on ikkagi kitsendavad. No näiteks uussiirus – mis mõttes? Mis asi see on, keda see aitab? See oli nii kirjanduses kui teatris üks hästi loll asi – kas nüüd on inimesed korraga uutmoodi siirad? Minu meelest võiksid inimesed kogu aeg siirad olla. Mul on hea meel, et uussiirusest enam eriti ei räägita. Üldse võiks sildistamise ära lõpetada. Teatri puhul räägitakse praegu postdramaatilisest teatrist. Mulle tundub, et selliseid mõisteid on kõige rohkem vaja kriitikutele, aga teatritegijaid see pigem segab ja kapseldab teatripilti. Üle-eelmisel aastal kulka žüriis olles joonistusid selgelt välja kaht tüüpi näidendid. Esiteks klassikalised iseenda jaoks kirjutatud tekstid ja teiseks väga selgelt lavastuse tarvis valminud tekstid. Kui esimesi oli võimalik lugeda, siis teisi mitte eriti. Samas teatris vaatan ma pigem neid teisi. Ikkagi on mul vahel tunne, et kaasaegne postdramaatiline teater on natuke igavaks ja tüütuks muutunud, ennast ise tühjaks mänginud. Esteetika ja laval olemise viis on huvitavad, aga nende taga ei ole sageli midagi, mis seda püsti hoiaks. Ma ei arva, et see peaks olema kindlasti näitekirjaniku tekst. Aga seda ei peaks ka välistama.

Mainides retseptsiooni, kuidas sinul sellega suhe on? Loed? Kas ja mil viisil mõjutab?

Loen küll, muidugi, kõike loen. Hea meele ja huviga. Ma ei usu inimesi, kes ütlevad, et ah, ma ei viitsi kriitikat lugeda. Ma arvan, et isegi nemad salaja loevad ja guugeldavad enda nime. Ma ei ole kindlasti see tüüp, kes kirjutab ainult tagasiside pärast, aga see on minu jaoks samas ilmselgelt väga oluline. Ma ei ole päris mees võsast, kes ulatab kuskilt puhma vahelt oma käsikirja ja kaob siis uuesti võssa. Paratamatult olen ikka enam-vähem teadlik sellest, mis eesti kirjanduses parasjagu toimub. Ja sellepärast läheb mulle korda ka kriitika, mida kirjutatakse.

Lõpetuseks uurin natuke eelmise aasta kohta. Mis sulle kultuurielust meelde jäi või korda läks?

Tunnistan ausalt, et kaasaegset kirjandust ma eriti ei lugenud. Tegin saadet pealkirjaga „Kohustuslik kirjandus” ja selle raames lugesin ma pigem eesti klassikat. Aga üle-eelmisel aastal, kui ma kulka žüriis olin, pidin väga palju lugema ja ma olen iseenesest hästi aeglane lugeja. Ja lugemismaht oli umbes raamat päevas, isegi rohkem. Sain sellest omamoodi „mürgituse”. Aasta lõpus lugesin Marusja Klimova „Siniverd”, mis mulle väga meeldis. Ja siis veel Maarja Kangro „Hüppa tulle”. Kaks väga eripalgelist naisautorit, mõlemad väga hea värvi ja keelega. Ka teatrit vaatasin ma eelmisel aastal vähe, aga üks lavastus, mis sai minu arvates liiga vähe tähelepanu, on Tartu Uues Teatris lavastunud Gabriela Liivamäe „Selgroogupidikoos”. Ja võib-olla on põhjus, miks sellest pole väga kusagil kirjutatud, ka selles, et sellest ongi väga keeruline rääkida, seda kuhugi paigutada. Hästi hea tundega tehtud ja jätab ka vaatajale vabaduse mitte tegeleda sellega, kuidas seda peaks vastu võtma.