Vajame aheneva kujutlusvõimega olevikus julgeid visioone, mis aitaksid suunda seada. Selleks pöördusime viie eesti inimese poole ja esitasime neile ühe küsimuse: kas ja kuidas toimiksid geograafilised piirid ideaalses maailmas?
Piiridest võib mõelda kui kategoriseerimistööriistadest. Piiril sorditakse, kes on lubatud külaline ja võib piiri ületada ning kellele jääb piir suletuks. Kui ebasoovitav isik siiski ületab piiri, saab ta omakorda kategoriseerida illegaaliks. Piiride vastuolulist kategoriseerivat jõudu näeme praegu iga päev, Venemaal toimuv tõstatab keerulisi moraalseid küsimusi selle kohta, kellel peaks olema õigus piiri ületada. Piirikategooriad on robustsed ning moraalne kompass – kes väärib piiriületust ja kes mitte – ei haaku tihti meie ettekujutusega sellest, kes on head ja pahad.
Minu peamine fookus on olnud viimastel aastatel töökriitika ja tööjärgsuse utoopiad, mille empiirilist väljendust, inspiratsiooni utoopiale otsisin diginomaadide hulgast. Minu uurimistöö osutab nende keskmisest väiksemale töötundide arvule, protestantliku tööeetika hülgamisele ja eneseteostuse olulisusele. Eks piiriutoopiatki saab uurida nomaadide kaudu. Rändavad nad ju ühest eksootilisest paigast teise, tehes tööd seal, kus kliima ja hinnad on parasjagu soodsad. Lihtsalt piiride kategoriseeriv mõju toimib ka siin.
Minu uuritavad olid valdavalt n-ö tugevate passide omanikud Euroopast või USAst, kes kategoriseeriti soovitud külalisteks. TLÜ bakalaureusetudeng Ajibola Imezerua leidis aga Nigeeriast pärit virtuaaltöö tegijate puhul, et nad võisid küll reisida kaunima loodusega kohtadesse riigi sees, kuid Lääne passi omaniku kombel reisimine ja töötamine oli nende jaoks vaid unistus.
Ehk oleks tõeline utoopia see, kui inimene saaks ehitada oma elu seal, kus ta soovib, sõltumata oma passi tugevusest. Liikuda sinna, kus ta end õnnelikuna tunneb, ja aeglaselt, et õppida tundma uut keskkonda ja kultuuri, panustades kohalikku kogukonda. Selline aeglane piiritus tähendaks vähest lendamist, austust konteksti vastu, aga ka julgust igatseda sinna, kus hing on rõõmsam, isegi kui patriotismi ülistav ühiskondlik arvamus seda heaks ei kiida. Või ka sinna, kus on majanduslikult lihtsam, kus ei ole sõda ja ühiskondlikesse suhetesse saab panustada rahu toetaval viisil. Liikuda nii, et lastest kasvaksid laia silmaringiga ja tolerantsed inimesed, kes julgevad utoopiaid teoks teha ja mõelda ühiskondadest, kus kaob piiride kategoriseeriv jõud.
