See oli päris ootamatu, kui kolm aastat tagasi noormees Marten Eesti superstaarisaadet vaieldamatult parima ja samas julge lugudevalikuga kirgastas.

Hoides oma pöidlahoidjaid ärevuses ja varmana telefonihääletusel oma sõrmedele nädalast nädalasse tuld andma. Eks oli ka neid, kes soovitasid suisa avalikult kõiketeadjatena Martenil laulmise pooleli jätta, et säiliks nende kõrvakuulmine ja huvi hea muusikalise esituse vastu. Ja nagu ikka iga tõsieluseriaaliga kaasas käiv kollase ajakirjanduse huvi: kus tangib, kus pargib, kus sööb ja kellega. Täna on jälle „toimetustes” saginat, sest käib Marten Kuninga debüütalbumi „Janu” dešifreerimine.

„Janu” on veni, vidi, vici stiilis ninanips noormehelt, kes on aastate jooksul mehistunud ja hästi laagerdunud. Inspiratsiooniks armastus oma tõusude ja mõõnadega. Siin on elumere lainetel seilavat chill rock’i, mille eneseiroonia paneb sõbramehele käega õlale patsutama, et pole see elu nii jube ühti. Siin on tänaseks päevaks juba eesti popmuusika austajatel silma märjaks võtnud suitsune armuvalu-pophümn. Siin on päästerõngas neile, kelle keelekasutuses on tänini üheselt seletamatu sõna „baleaariline”, kui mängima hakkab käesoleva albumi jäägitu lemmik „Tuul on pöördunud”, mis peagi suve playlist’e koostavate melomantikute valikus platseerub. Emad-isad, siin on teie oma Eesti Chris Rea! Teatud paralleeli võib tuua ka ühe teise Chrisiga, kes supermodelliga vahuses vees sensuaalselt vallatles. Ainuke vahe on see, et Marten ei hala, ei nukrutse, vaid võtab elu keerdkäigud vastu sirge seljaga. Eks oma osa toetusest ja „mehistumisest” langeb kaasprodutsendi Sten Sheripovi õlule, kelle kogemust ja popmuusika head viimast lihvi on tunda.

Minu janu sai igal juhul selles osas kustutatud, et Marten paneb suviste albumite hulka tõelise lembemasina, millega mõõdetakse meremiile ja kilomeetreid päikselisel Eestimaal. Ja kes teab, kui paljud südamed saavad nende sõnadega purustatud.