On Samuil Maršaki muinasjutt „Kaksteist kuud” ja on Lukidi uus album „Lonely at the Top”. Kui muinasjutt räägib vaeslapsest, kelle kuri võõrasema saadab südatalvel metsa lumikellukesi otsima, siis Lukid suunab kuulaja otsima lumikellukesi läbi enda lugude.
Plaadi valmimisel olla abiks olnud vana kotitäis kassette, mille Lukid juhuslikult oma kodutänavalt leidis. Leid mõjutas nii albumi meeleolu kui ka selle valmimiseks vajaminevat atribuutikat, milleks olid lintmakk, paar süntesaatorit, vana Delli sülearvuti ja MacBook. Lihtne. Album on ka lihtne, aga ometigi songib õige kandi pealt hinges.
„Bless My Heart” imbub sisse nii muuseas, justkui mõni naiste lemmikmees. See on nii enesekindlalt voolav ja kelmikas, teadmata, et ülejäänud kaaslased on absoluutselt teist masti. Sinna otsa lööb „Manchester” oma lihtsuse ja konkreetsusega selguse majja. Bassipõntsud ja pähe kukkuvad helitilgad on ühtlasi nii värskendavad kui ka hüpnotiseerivad. Loos „This Dog Can Swim” jätkub „Manchesteri” jõulisus, aga see on kogunud tuure. Tilkadest on saanud korralikud löögid ning selle loo saatel annaks peol tantsuliigutuste soojendusharjutusi teha, sest… järgneb „Southpaw”, mis ongi kogu albumi kõige diskokam pala. Alles jäävad juba mainitud elemendid, aga teatav elu on sisse tulnud ja pealesunnitud nukrus on hetkeks kadunud. Meeldejäävamatest paladest tooksin välja veel loo pealkirjaga „USSR”, mis iga kuulamise järel meenutab mulle aina enam ühe kohaliku multitalendi uut muusikat. Lugu on nagu üks suur-suur enesehaletsus, aga iseloomuga. Sünteka klahve tühjalt taguva ning enda kurvameelsusele kaasaoigava mehe süda siiski hakkab loo jooksul tuksuma ja see on ilus. „The Life of the Mind” ei ole esimene lugu, mis põhineb lühikestel korduvatel loop’idel, aga vaatamata lihtsusele see justkui paitab kuulajat. Lumikellukeseotsingu lõpetab „Talk to Strangers”, milles naisvokaal ütleb „Go, go” ‒ võib-olla tollele samale kurvale mehele loost „USSR”, kuid selle vahega, et too on saanud lahti enesehaletsusest ja ei ole enam lonely at the top.
Album on täis suurt igatsust ja vahest ehk isegi melanhooliat, aga kindlasti ei ole see rusuv, pigem annab vastuseid kuulamise käigus tekkinud küsimustele ja samas jätab ka lahtisi otsi. Väga jutustav album, mis võib olla kohati isegi veidike tüütu, aga vaatamata sellele see kõnetab kuulajat.
