Aa, okei, ma siin tantsin arhitektuuri jälle. Samas, skulptuurid ei pruugi ju olla asjad, mida saad katsuda. Tšellotõmbed London Townist.

★★★★☆

Kui muusika on dramaatiline, loob atmosfääri ja joonistab meeleolusid, siis öeldakse selle kohta tavaliselt „filmilik” – jättes vahel küsimata, mida see muusika ilma filmita teeb või mis filmižanrisse kõnealune lugu või album heliribaks sobida võiks. Eesti päritolu Londonis elava eksperimentaaltšellisti Kirke Grossi debüüt-EP puhul lülitan filmifantaasiad välja ja püüan aru saada, mida teos ise ütleb.

Varem avaldatud pala „Broken” on pettemanööver – hoogsad tõmbed, unistav vokaliis ja klassikaline meloodia ei esinda küll tšempiontšellistide Gautier Capuçoni või Yo-Yo Ma akadeemilisust, aga erineb ülejäänud plaadi hämaratest radadest tublisti. Nimiloost avapala toob meelde pigem Sunn O))) manava drone’i ja „Reverie” kutsub välja „Shadows of the Suni” aegse Ulveri. Ambient metal’iga suhestub Ramilda esteetika poolest, produktsiooni rõhkude ja värvide kaudu – autor näitab siiski eksperimentaalse tšellokunsti võimalusi. Ta jätab elemendid õhku värelema, tõmbab need siis tumeda, jämeda joonega alla. Mängib kajade ja ruumiga, töötleb helisid elektrooniliselt ja lisab põhja prõmisevaid basse. Kohati lõikab Gross poognaga õhku nähtavaid trajektoore – raskeid, minimalistlikke meloodiaid, mille puhul kujunevad tähtsaimateks saund ning helide paigutus. 

Kui kuulaja peas tõesti hakkab seda plaati kuulates jooksma mõni film, siis muidugi ei tasu silmi lahti teha, ent minu jaoks on need kuus lugu pigem 3D-heliskulptuurid. Vaatad ühe nurga alt ja teise nurga alt ning silmanurgast tundub, et kurat, see kuju liigutas. Vaatad uuesti, vist oli silmapete. Pöörad selja, ikka liigutab.