Hypnosis Negative – viu/vviu (2026)

Tantsuks mängitud pärimusmuusika plaadistamine on riskantne ettevõtmine. Kodus kuulates ei pruugi ta anda edasi magneetilist efekti, mis tekib kergesti Viljandi folgi hilisõhtuse tantsumaja melus. Vilunud moosekantidena on Katariina Tirmaste ja Alan Mackie sest tasahilju varitsevast madalikust õnneks teadlikud ning hoiavad läbi kahe rööbiti ilmunud EP kulgevat „tantsulaeva” kindlal kursil.

Tantsuks mängitud pärimusmuusika plaadistamine on riskantne ettevõtmine. Kodus kuulates ei pruugi ta anda edasi magneetilist efekti, mis tekib kergesti Viljandi folgi hilisõhtuse tantsumaja melus. Vilunud moosekantidena on Katariina Tirmaste ja Alan Mackie sest tasahilju varitsevast madalikust õnneks teadlikud ning hoiavad läbi kahe rööbiti ilmunud EP kulgevat „tantsulaeva” kindlal kursil.

★★★★☆

Duo nõksuks musitseerimisel on tantsuviiside põimimine uueaegsete võimalustega. See pole muidugi revolutsiooniline, siinne folktroonikaskeene õitseb jõudsalt. HNi nišiks saab aga pidada alalhoidlikkust; vana viis saab värske ylekuue, ent jääb selle all äratuntavaks.  Väga hea, pärimus ei vajagi alati radikaalset uutmist.

„viu” algab ettevaatlikul noodil. Lausa liiga ettevaatlikul, kuivõrd kaks esilugu mõjuvad kangesti šabloonselt (kujutlege keskmist folgipala suvekontserdil). Õnneks muutub helipilt peatselt ning „230” kulminatsioonis kohtame osavalt paigutet folkrokilikku kytet. Ka traditsioonilist laadi lõpupalad „Night owl” ja „Suislepa polka” on huvitavad, pannes tahes-tahtmata käte-jalgadega rytmi taguma ja näidates selgelt, et ansambel ei vaja õnnestumiseks moodsaid tulesid-vilesid.

„vviu” on juba yhtlasema minekuga, hoogsam ja mõjub enesekindlamalt. Hanna-Reet Ruuliga kenasti yhte lauldud-mängitud „Musumaias” on lustakas (nigu säändse pealkirjaga laul olema peakski!) ja tekitab tantsupõrandal keerlemise tunde isegi kontoritoolil istudes. „Lost girl” jällegi võngub seikluslikult HNi debyytplaadilt tuttavatel angloameerikaliku rahvamusatraditsiooni radadel, pakkudes eesti lugude juurde hyva kirevust. Kui „Tori kõrtsi tondilugu” hõljub kurjakuulutavast tiitlist hoolimata hoopiski kergelt ja muretult, siis rokilikel nootidel lõpetav „Peoleo” paneb plaadile jõulise punkti – igati kohane, kuna samanimelise tsirgu kutsehyye ongi kaunis kare.


PS. Eraldi tuleb kiita Liisa-Lota Jõelehe kujundatud plaadikaasi. Sisuga sobitatud ja efektne disain aitab helikandjal koonduda kunstiliseks ja mõtestatud tervikuks. Ning see pole mitte vähetähtis.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Viktor’s Joy – Cold River Souvenirs (Grainy Records, 2026)

Viktor’s Joy – Cold River Souvenirs (Grainy Records, 2026)

Sume sametine kitarr ja merekohin maalivad murtud südametele pühendatud helikogumi – rambivalgusesse on ennast sättinud Berliinis tegutsev ja igati lummav Viktor’s Joy, kodanikunimega Kaarel Malken.
Ramilda – Cracked (Scrawl World, 2026)

Ramilda – Cracked (Scrawl World, 2026)

Aa, okei, ma siin tantsin arhitektuuri jälle. Samas, skulptuurid ei pruugi ju olla asjad, mida saad katsuda. Tšellotõmbed London Townist.
Florian Wahl – Rongisõit (Kurvad Uudised, 2026)

Florian Wahl – Rongisõit (Kurvad Uudised, 2026)

Kõrgema järgu ääreaadlik Florian andis välja uue plaadi,  mis on kõike muud kui plaat. Just selles seisnebki teose kunstiline väärtus. Rahvas ütleb: 
Müürileht