Öistest TMW esinejatest Von Krahlis oli Wolfredt üks omapärasemaid. Multiinstrumentalist Margus Voolpriidu sooloprojekti Wolfredti loomingut on võrreldud Sigur Rósi muusikaga. Ilmselgeid sarnasusi võib tõesti leida, kas või postrokilikud rütmid ja poogna kasutamine. Küll aga oli Wolfredti live-esitusel rohkem mune, mis paljastusid eriti kahe viimase loo ajal.
Voolpriit mängib muidu kõik instrumendid ise sisse, laval esines aga koos kahe teise muusikuga shoegaze bändist Picnic: Rivo Järvsoo ja Andres Soosaarega, kellega on neil ka seljataga varasem koostöö. Lavaline olek oli vastavalt shoegazing omas mahlas. Esinejad laval näiliselt väga palju omavahel ei suhenudki, ent kuna muusikaliselt sujus kõik nii hästi, siis saigi täielikult oma maailmasse sukelduda ja muusikavooga kaasa minna. Skandivaanialikud ja põhjamaiselt karged, teinekord jälle tumedamad meloodiad panid publiku hästi käima. Kuigi ühest varasemast intervjuust Wolfredtiga saab lugeda, et osa tema loomingust on inspireeritud traagilistest elusündmustest, on ta muusikas jõudnud teatava helguse ja mõnusa vibe’ini. Visuaalide kergejalgsed balerinkad ja iluvõimlejad andsid väga laheda aktsendi laval toimuvale. Maailmas, kus kõik on justkui juba tehtud, ongi vast suurimaks kunstiks see, kui algselt täiesti vastuoksa elemendid kokku panna ja sulatada sealt uus hea asi. Wolfredt on nüüd oma õnnetina valamisega sealmaal, et on küps ja mitmekülgne artist, kelle muusikast võib baudelaire’ilikult joobuda ja unelema jäädagi.
Vox Populi
Sõna said ka valitud isikud publiku seast:
Kaarel: Minu meelest oli hästi lahe see, et kontseptsioon oli ilustasti paigas. Wolfredt on põhimõtteliselt ühe mehe idee ja projekt, siis on lood mitte ainult nostalgiahõngulised, aga ka personaalse traagika ainetel kirjutatud. Visuaalid olid ka väga mõnusad, eriti vaade läbi kaleidoskoobi. Ülesehituse poole pealt oli lahe, et konstert vaikselt keris ennast käima ja oli üha enam intensiivistuv. Kutid olid väga standardses shoegaze’ilikus olekus, rahulikult timmisid oma instrumente ja ei lasknud ennast ümbritsevast häirida. Instrumendid olid shoegaze’i kultusbändidele vastavad – ühel oli Fender Jazzmaster ja teisel Fender Jaguar.
Oskar: Shoegaze kõige ehedamal kujul, kerge põhjamaise Karjala schmekiga. Pani kohe põdrad jooksma, vasakule ja paremale. Laulja oli kõige rohkem põhjapõdra moodi. Nii kui poogen välja tuli, seostus muusika mulle Sigur Rósiga. Kõik toimis üle ootuste hästi.
Tristan: Mul on selle bändiga tunne, et nad on alguses teinud üht asja, nüüd on hakanud midagi muud mängima. Kontserdi algus oli liiga üheplaaniline minu jaoks. Kitarristid tegid sarnast asja nagu nad Picnicus teevad, justkui lapsed mänguasjapoes vaatavad, mis nad konstruktoris suudavad kokku panna. Teise poole ajal, kui Swerve Driveri ja Loopi laks ning distorted bass tuli juurde, olid väga kõvad hüpnootilised tripilood.
