TMW kontserdielamus: Kapitan Korsakov

Minu esimene kokkupuude Belgia kollektiivi Kapitan Korsakoviga jääb kolme aasta tagusesse aega, mil tüübid Plink Plonki telklava oma mudaste kitarririffide ja müraseintega korralikuks Belgia saunaks moondasid, mistõttu oli mure üsna viisaka ja väiksemõõtu kontsertkoha Manka Boutique’i tervise pärast igati õigustatud.

Minu esimene kokkupuude Belgia kollektiivi Kapitan Korsakoviga jääb kolme aasta tagusesse aega, mil tüübid Plink Plonki telklava oma mudaste kitarririffide ja müraseintega korralikuks Belgia saunaks moondasid, mistõttu oli mure üsna viisaka ja väiksemõõtu kontsertkoha Manka Boutique’i tervise pärast igati õigustatud.

Foto: Tallinn Music Week

Foto: Tallinn Music Week

Bänd alustas kontserti oma põhilooga „When We Were Hookers”, mis rahva juba esimestest akordidest niimoodi pöördesse ajas, et crowdsurf’imise rõõmudest sai seekord osa ka üks lava kõrvale dekoratsiooniks sätitud Tallinn Music Weeki pappkastidest, mis pea terve esimese loo publikumassi peade kohal saali ühest äärest teise lendles. Õllepudeli suule asetamine tundus enda ees karglevaid inimesi arvestades igatahes üsnagi halb idee olevat, kui esihammaste allesjäämine pisutki korda näis minevat. Kuid mööndusi ei teinud Kapitan Korsakov siis ega ka terve ülejäänud esinemise ning sama võimsatel radadel kulutati kitarrikeeli ja trumminahkasid kuni kontserdi lõpuni.

Kapitan Korsakovi puhul on märkimisväärne, et stoner– ja progressiivrockiste helimassiivide alt jäid välja kumama väga head meloodiad, mis ei lase nende loomingul suvaliseks mürarockiolluseks muutuda. Lisades sinna veel solist Peter-Paul Devose isikupärase, agressiivselt sõnu tulistava vokaali ja energia, millega kogu bänd publikule peale lendas, tuleb vaid tõdeda, et minu jaoks oli tegemist ühe Tallinn Music Weeki ägedaima ülesastumisega.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

BASSIKARKASS: Balta Hi-Fi tootemisammas
13 min

BASSIKARKASS: Balta Hi-Fi tootemisammas

Rubriigis „Bassikarkass” keskendume helitehnikale, helitehnikutele ja nende rollile meie kultuurielus. Selles artiklis võtame vaatluse alla Eesti soundsystem-kultuuri. Miks ehitavad inimesed ise helisüsteeme ja kus neid kuulata saab? Räägime Kristjan Vahtraga, kes oma kätega Baltasse helisüsteemi lõi.
Meisterjaan – Meeleheina valvur (Õunaviks, 2025)

Meisterjaan – Meeleheina valvur (Õunaviks, 2025)

Meisterjaani uus album teeb põike traditsioonilisema helipildi poole, mis kõlab tema loomingu kontekstis iroonilisel kombel vägagi värskelt.
Sander Saarmets – Bleu Précieux (Glitch Please, 2025)

Sander Saarmets – Bleu Précieux (Glitch Please, 2025)

Sander Saarmetsa „Bleu Précieux” ei karda võtta omaks abstraktseid ja avangardseid kontseptsioone. Tulemuseks on teos, millesarnast annab elektroonilise muusika maastikul tikutulega taga otsida.
Müürileht