Dahling on üks neist bändidest, mille kindlalt mu esimeste Tartu-aastate entsüklopeediasse võib kanda. Sõbrad kippusid ikka vana head „Mentholit” jagama ja bändi „Still Beautifuli” esitlusest Lutsu Teatrimajas on meeles, kuidas kogu saal justkui mingist hüpnoosiudust kaetud sai ning paarikesed üksteisele ja üksikud oma õlletopsile lähemale tõmbusid.
Britipop elas 7-aasta taguses Eestis muidugi pisut jõudsamat elu. Gallagheri vennased polnud suutnud seda kohutavat bakenbardparukat veel moodi tuua ning antud žanrist vaimustumine toimus isikliku, veel arenemisjärgus muusikamaitse juures üsna kergesti. Mis Dahlingu puhul rahvast ilmselgelt lummas, oli lihtsus ja dekadentliku iluga meloodiad, mida need viis härrast justkui torust tulistasid. Nagu britpop-saurus Oasise „Wonderwalli” muutumine muusikaajaloo klassikaks, ei saa ka Dahlingu hittlugusid pidada pelgalt mingiks hetkeliseks vaimustuseks või tollel ajal puhunud tuuleiiliks, sest ikka ja jälle kipuvad „Wilde”, „Is It Raining?” ja teised eelpool nimetatud lood end ikka ja jälle meelde tuletama.
Oma teisel, 27. mail ilmunud kauamängival „Left” on Dahling oma käekirjale kindlaks jäänud ning tallab mõningate kõrvalepõigetega samalaadseid britipop’i ja roki radu, mis 6 aastat tagasi debüütplaadile said pressitud. Jah, Dahling on endiselt seesama ilusatele meloodiatele orienteeritud Dahling, mis mõned aastad tagasi lugude „Menthol”, „Is It Raining?” ja „Still Beautiful” näol vaimustust pakkus. Vaikselt, pärast mitmendat plaadikäiamist kerkivad aga esile mõnusat flegmaatilisust kiirgav „Fireworks and Waterfalls”, klassikalise rokivalemi järgi ehitatud „Swept” ja „Polyester” ning võimas lõpulugu „I Am Touching Distance”. Teisest küljest oleks Dahling seda kõike nagu korra juba teinud ja see jääb „Left’i” puhul torkima. Ilmselt on see tänapäeva tõbi, kus bändidelt pidevalt süvenemistvajavat detailimajandust ja üha huvitavamaid konstruktsioone oodatakse – tähenärijalik lähenemine, millesse ma isegi nakatunud olen, aga samas oluline, et muusikast see kõhust õõnsaks tegev tunne kätte saada. Dahlingul on detailid ja ideed, aga võrrandi lahenduseks on endiselt esimene plaat.
Siiski tuleb Dahlingu puhul kiita neile omast kibemagusa võluga heli, millele Eestis samal rindel ehedamat vastast nii kergelt leida ei oskagi. Lisaks mööda selgroogu ajukurdude vahele ronivad klaverikäigud ja lüürika, mis tegeleb – nagu ikka – armastusega, aga ilma ilaseid konnotatsioone tekitamata. Plaadi teises pooles tõstab pead ka Dahlingu tempokam alter ego. Eelnenud roki- ja draamamassi ruloo tõmmatakse korraks, plaksti, üles ning neworderlik „Darkest Dreamers” ja „Love Is Not The Drug” saavad 80ndate tumeda sündipopiga üle valatud, mõjudes kui hommikune äratus ämbritäie vee näol.
„Left” jääb kõlama oma lihtsa iluga, olles just sellesama Dahlingu reinkarnatsioon, mis mõned aastad tagasi oma kuulajaid lummas. Mõned vaimustuvad kohe, teised kasutavad seda stressipallina, mis endalegi märkamatult üha tihedamini kätte satub. Kuulamist väärt plaat, aga suuremate üllatuste lootuses tuleb jääda ootama kolmandat albumit.
