Plaadiarvustus: Fuck Buttons – Slow Focus (ATP, 2013)

Andrew Hungi ja Benjamin Poweri ideedesulamist tekkinud bändi Fuck Buttons eelmiseid kauamängivaid „Street Horrrsing” ja „Tarot Sport” on nimetatud helisid väänava tumeda vundamendi ning sinna peale ehitatud helgemate meloodiakildude poolest ideaalseteks maailmalõpu eelpeo soundtrack’ideks.

Andrew Hungi ja Benjamin Poweri ideedesulamist tekkinud bändi Fuck Buttons eelmiseid kauamängivaid „Street Horrrsing” ja „Tarot Sport” on nimetatud helisid väänava tumeda vundamendi ning sinna peale ehitatud helgemate meloodiakildude poolest ideaalseteks maailmalõpu eelpeo soundtrack’ideks.

Albumiga „Slow Focus” jõuab Fuck Buttons tolle peo agoonia- ja ekstaasisegusesse lõppfaasi: enamik varasematelt plaatidelt läbi käinud heledatest laikudest on maha lihvitud ning müravalangud kõlavad jõulisemalt ja süngemalt kui kunagi varem. „Brainfreeze” avab plaadi agressiivsete trummidega, mis segunevad tasaste paranoiavilksatustega, sulavad kriiskavatesse sündikäikudesse ning plahvatavad lõpuks rahutuks müratormiks, käivitades peas eelmistele albumitele omaselt filmilikke stsenaariume. „Prince’s Prize’iga” annab duo plaadile kõige tantsitavama obaduse, tuues mängu selge vibaleva sündigruuvi ning sööstes seejärel „Stalkeriga” täiskäigul eesootava apokalüpsise poole. Epiloog „Hidden Xs” kasvab oma 10-minutilise kestuse jooksul eepiliseks helieksplosiooniks, millest ehedamat ekvivalenti valgusele tunneli lõpus otsida ei oskakski. Ainus fraas, mis selle loo tipphetkeks ühte punkti naelutatud pilgu saateks üle mu huulte suudab tulla, on „täitsa lõpp”. Üsnagi eufooriliste tunnete seas leidub albumil „Slow Focus” ka hetki, kus üksteise otsa laotud kihid end väsitavalt kordama hakkavad – seda lugudes „Sentients” ja „The Red Wing”. Viimane hakkab kõrva küll värske saundiga, aga mingil hetkel unustab bänd hiphopimaigulise biidi lihtsalt loop’ima ning jääb seda mitmeks üksluiseks minutiks mürakurikaga materdama.

„Slow Focuse” kuulamisel jooksevad peas pildid, mis muutuvad kohati hektiliseks nagu pidu keset „Matrix III” lõpustseene, kus plahvatused ja metallirahe toimuva hoomamise võimatuks muudavad. Sellest hoolimata kõrguvad paljude helide kohal jõud, ilu ja progress, mis tahavad viia adrenaliini kõrgemale, kui see tõusta jõuab. Sellise muusika saatel võtaks maailmalõpu vastu küll.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Oumeen – Näitus (2026)

Oumeen – Näitus (2026)

„Telekas sisse, „Nurgakivi” juba käib!” teavitab Timo Tiivas alias Oumeen tänavu septembris ilmunud albumil „Näitus”. Nostalgilist 2000. aastate telekavahtimise atmosfääri albumi kõlapilt esile ka kutsub, silme ette kangastuvad välismaised noortesaated ning relvituks tegevalt cool’id reklaamid. Oumeeni garaažirokilik toon on soe, hooletu ja elav. Ning hirmus…
Luurel Varas – Prom Song (Joga Donk, 2026)

Luurel Varas – Prom Song (Joga Donk, 2026)

Nagu ka muidu, on seda lühialbumit keeruline žanriliselt ühte kasti panna, kuid on ilmne, et selle reliisiga tahab Luurel Varas tabada tantsupõrandat.
★★★☆☆
Luurel Varas õnnistab meid tänavu juba kolmanda plaadiga. Aasta algul pani ta välja EP „Crank” ja suvel väljastas ta oma kaheksanda(!)…
Mamu Thao – Mamu Thao EP(2026)

Mamu Thao – Mamu Thao EP(2026)

Üldiselt ajavad liiga osavad ja haritud muusikud mind närvi. Mis te eputate siin, minge tehke oma osavat ja haritud muusikat kuskil pimedas toas teki all, mitte minu laste ees! Mamu Thao puhul aga ei teki mul kiusatust neid silma-kõrva alt ära kupatada, mängigu nad…
Müürileht