Tänavusel Veneetsia kunstibiennaalil esindab Liibanoni Akram Zaatari installatsiooniga „Kiri keelduvale piloodile”. 2012. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil kandis Iisraeli paviljon nime „Lennukikandja”. Naaberriikide debatti on proovitud käivitada Veneetsias nii kunsti-, arhitektuuri- kui ka filmikeeles.
Iisrael kirjeldas eelmisel aastal oma riiki irriteerivalt kui üht suurt Lähis-Idas paiknevat USA lennukikandjat. Ekspositsioon käsitles ameerikaliku elu, äri ja arhitektuuri intensiivset importi. Näituselt sai osta kullast lennukikandjaga sõrmuseid, laevatekk meenutamas Iisraeli kaarti. Lisaks olid müügil temaatilised märkmikud, lauamängud, maiustused ja poliitikute minikujud. Kogu kahekorruselise paviljoni Giardini parki avanev korrus oli muudetud ameerikapäraseks suveniiripoeks. Paviljoni pealkiri pärines Alexander Haigilt, USA riigisekretärilt aastatel 1981–82, kes on öelnud: „Iisrael on maailma kõige suurem USA lennukikandja, mida pole võimalik uputada… ja see asub meie riikliku turvalisuse seisukohast kriitilises piirkonnas.” Liibanon on Veneetsia kunstibiennaalil alles teist korda. Kuraator Zaatari on õppinud arheoloogiat, fotograafiat ning asutanud Beirutis araabia visuaalkunsti sihtasutuse (Arab Image Foundation). Ta on pärit Şaydāst, mis asub pealinnast lõunas, Iisraeli piirist 35 kilomeetri kaugusel – linnast, mis on viimaste aastakümnete jooksul olnud Iisraeli hootiste pommitamiste sihtmärgiks.
Zaatari installatsioon räägib poeetilise loo müüdist, mis osutus tegelikkuseks. 1982. aastal käis Zaatari koolis, mis sai pommitada, kuid mitte esimesest ründelennukist. Linnas hakkas levima legend, et piloot oli käinud lapsepõlves samas koolis, õppinud Iisraeli emigreerudes piloodiks ning keeldunud nüüd lennukil naastes ja kooli kohale jõudes kooli pommitamast, heites lõhkelaengud hoopis merre. Näitus proovib mõista, mis hetkel saab poisist või tüdrukust, kes unistab linnuna pilvede vahel tiirutada – tõusta, liuelda ja laskuda, et seda uuesti ja uuesti teha –, pomme kandva aluse juht ning kuidas saab lendurist, kes on sõja masinavärgi mutrike, protestija – sõtta sobimatu, allumatu mõtleja.
Müüdist sai tegelikkus aasta eest, mil Zaatari avaldas raamatu „Vestlus väljamõeldud iisraeli filmirežissööri Avi Mograbiga”, selle sisuks mainitud legend. Raamatu avastas Seth Anziska, kes on USA idarannikul Columbia ülikoolis ametis doktoritööga, mis käsitleb Iisraeli 1982. aasta sissetungi Liibanoni. Ta oli intervjueerinud eelnevalt Yafos elavat Hagai Tamiri, kes oli mainitud sõjas piloot ning kelle jutt oli äravahetamiseni sarnane legendiga, samas polnud piloot oma lugu eelnevalt pea kellelegi rääkinud. Tamir oli õppinud enne sõjaväelist lendurikarjääri arhitektuuri, seega oli ta võimeline visuaalse vaatluse teel tuvastama, et sihtmärgiks olev objekt on kas kool või haigla. Piloot jättis käsu täitmata, heites pommid merre, kuid paar tundi hiljem saabus hävitaja, mis ei kõhelnud. Anziska viis piloodi ja kunstniku kokku ning sündis kunstiinstallatsioon. Arsenales paikneva Liibanoni näituseruumi keskel on üks tühi iste keelduvale piloodile, tema ümber filmid taevalaotusel liuglemisest, lapsepõlvest Şaydās, hävitajatest ja auklikest majadest.
Jeruusalemma vanalinna juudikvartalis jalutades avaneb pilt okupeeritud linnaosale, mis on tihedalt täis sünagooge. See on Templimäe lähedust arvestades ju üpris arusaadav, kuid lisaks religioossetele koolidele on siin ka tavalisi lasteasutusi ja noortekeskusi tihedamalt kui kusagil mujal. Laste mängust tõusvad lõbusad hõiked loovad tänavate meeleolu. Päevasel ajal on pea ainukesed täiskasvanud tänavail gruppides liikuvad rõõmsad ja relvastatud noorsõdurid, kes rändavad ühe ajaloolise mälestusmärgi juurest teise juurde. Nii „lapsesõbralikku” linna mujal ei kohta. Jeruusalemma vanalinn ongi meeldivalt inimmõõtmeline, tihedalt üksteise kõrval seisvate väikeste vanalinlike eramajadega romantiline linnaosa. Suur osa vanalinna juudikvartalist on ehitatud valdavalt eelmise sajandi 70ndatel, arvestades ajaloolist tänavavõrku ja ehitusmaterjale. On raske ette kujutada, kuidas oleks potentsiaalsel vaenlasel võimalik rakendada jõudu okupeeritud, kuid lastega täidetud linnaosas.
Ja siis mingil hetkel pannakse need noored tanki juhtima nagu nelja aasta taguses Iisraeli filmis „Liibanon”, mis sai 2009. aastal Veneetsia filmifestivalil kuldlõvi. Filmi autor Samuel Maoz oli 1982. aasta sõjas 20-aastasena laskur ühes esimestest tankidest, mis Liibanoni tungis. Filmi alguses on kõigil lõbus, sõidetakse päikselistel päevalillepõldudel, kuid sõdurid on tankis ja mingil hetkel tuleb neil noorukitel tulistama hakata. Film on autori enda lugu sõjakoledustest, filmituna tervikuna tanki sisemusest, ainukesed vaated ümbrusele avanevad läbi sihtimispilude. Päevad tanki sisemuses venivad, täitudes higi ja roojaga, isoleeritus muust maailmast loob paanikaõhustiku ning vead tehnikaga tekitavad arusaamatuse, kelle poolt või vastu võideldakse. Masinat, mis paistab väljastpoolt timukana, juhivad teadmatuses manööverdavad, kabuhirmul hilisteismelised. Film põhjustas Iisraelis laialdast meelepaha, seda süüdistati ebapatriootlikkuses, kuid Maozi sõnul oli tema eesmärk alustada diskussiooni, et inimesed hakkaksid üksteisega olulistel teemadel rääkima.
Zaatari installatsioon on nostalgilistes värvides, analoogfilmiprojektori krõbina foonile lavastatud tänuavaldus millelegi erandlikule. See on pommitatava paratamatusest paremat tulevikku otsiv kildude kogum, mille võiks kokku võtta ekspositsiooni saatvast ajalehest pärit kunstniku Walid Saleki lausega: „Taeva vahtimine on Liibanonis populaarne meelelahutus.”
Veneetsia kunstibiennaal on avatud kuni 24. novembrini.
Algselt kultuurilehes Sirp ilmuma pidanud loo avaldab Müürileht autori loal.
