Dénes Farkas esindab Eestit selleaastasel Veneetsia biennaalil näitusega „Evidence in Advance”, mida saab vaadata Eesti paviljonis 24. novembrini.

Foto: Diana Didyk

Sa oled sündinud Ungaris. Kuidas sa Eestisse sattusid ja kunstiga tegelema hakkasid?

See on keeruline lugu. Mu ema on eestlane – selles suhtes pole see nii üllatav. Aga tegelikult tahtsin ma minna Helsingisse arhitektuuri õppima. Ma ei saanud sisse ja tulin Helsingist vanaemale külla, kes elas sel ajal Tallinnas. Ja siis ma mõtlesin, et proovin graafikasse sisse astuda. Ma ei tea, kust see graafika idee tuli. See oli ka minu jaoks ootamatu ja veel ootamatum oli see, et ma sinna sisse sain.

Mis aastal see oli?

See oli aastal 1997. 2001. aastal astusin EKAs fotomagistrantuuri ja jäin Eestisse. Aga et miks ma kunstiga tegelema hakkasin, seda ma väga täpselt ei tea. Pärast arhitektuurieriala sisseastumiseksameid tundus, et sinna ei ole mul kindlalt võimalust saada, ja võib-olla on ka parem, et ei saanud.

Sinu varasem looming on võrreldes praegusega väga teistsugune. Kus toimus pööre sellise lakoonilise keele ja minimalismi poole?

Jah, need on visuaalselt väga erinevad, aga mina näen selles arengus ikkagi mingisugust kindlat joont. Alustasin küll portreedega, aga mulle sai kiiresti selgeks, et see ei ole see, millega ma tegeleda tahaksin. Proovisin leida uusi võimalusi inimeste pildistamisel, aga samal ajal juba tajusin, et see ei õnnestu mul mitte kuidagi sellisel kujul, et ma lähen ja pildistangi inimest. Esimese sammu astusin 2004. aastal, kui panin Hobusepea galeriis kokku näituse „15 portreed”, mille jaoks pildistasin salaja inimeste külmkappe. Nemad arvasid, et ma teen neist portreed, mida ma tegingi, aga siis leidsin võimaluse külmkapi kallale minna. Paljud avastasid alles näitusel, et portree asemel on nende külmkapid. See oli selline mäng. Mingil määral tegelevad mu praegused tööd ka inimesega, kuigi inimene on nendelt piltidelt totaalselt puudu.

Kuidas sa oma töödes makettide kasutamiseni jõudsid?

See tuleb sellest ajast, kui ma tahtsin arhitektiks saada. Ma ehitasin ise erinevaid pabermakette, et joonistama õppida. See tundus juba alguses väga huvitav ja ma ei oleks seda edasi teinud, kui esimesed tulemused ei oleks olnud sellised, nagu nad olid. Ma nägin, et sealt saab edasi liikuda.

Sa oled sidunud fotot keelega. Kas foto ja keele sümbioosi kasutamine on seotud kuidagi sellega, et sa oled ungari päritolu ja oled pidanud mitmes keeles suhtlema?

Kindlasti on. Ma elasin enne Eestisse tulekut Soomes ja olen pidanud kasutama päris mitu aastat vähemalt kolme eri keelt paralleelselt. Kindlasti on see väga palju mõjutanud, aga ma arvan, et suurem mõju on olnud ikkagi teatud kunstnikel, kes on mulle väga meeldinud.

Näiteks kes?

Joseph Kosuth on olnud võib-olla kõige tähtsam, aga ka John Baldessari ja Marcel Broodthaers. Nüüd ma juba peamiselt ainult tsiteerin teiste tekste. Alguses kirjutasin ise ka, aga sain kiiresti aru, et see ei ole nii oluline ja mul on palju lihtsam võtta neid tekste mujalt. Veneetsia projektiga oleme jõudnud selleni, et see tekst, mida ma kasutan, on küll kirjutatud 1986. aastal, aga oleme olnud kirjanikuga juba aasta aega otseses kirjavahetuses. Tema on jälginud protsessi ja andnud nõuandeid, mida ma ka vahel kuulda olen võtnud. On olnud väga huvitav töötada koos kirjanikuga. Ja teksti ja pildi kokkusobitamine on ka väga huvitav – see, kuidas üks mõjutab teist.

Kui oluline fotograafia selles loomingulises protsessis on?

Mind huvitavad väga fotograafia võimalused, aga ma ise ei ole fotograaf ja ei oska võib-olla väga hästi pildistada. Mul on nüüd väga professionaalne tehnika: kasutan plaatkaamerat ja ilmutan ise kodus filmi, isegi värvilisi slaide, ning ma ostsin endale ka korraliku skanneri. Aga ma kasutan seda professionaalset tehnikat nii, nagu see minule kõige paremini sobib. See kõlab võib-olla imelikult, aga mulle on foto teoreetiliselt väga tähtis. Oluline on see, et ma saan viidata läbi makettide pildistamise võimalikult mitmel tasandil erinevatele asjadele. See kuidagi elimineerib nendest asjadest ka inimliku.

Miks on vaja elimineerida inimlikku?

Seda lihtsam on tekitada selline teatud tühjus, mis siis jällegi väga konkreetselt viitab inimesele. Kui juba nii palju on asju puudu, siis sa paned ise ennast vaatajana juurde. Või see on vähemalt minu ettekujutus.

Kas Veneetsia biennaali näitus „Evident in Advance” on ka selle „puudumise” peale üles ehitatud?

Jah. Seal on asju, mida ma ei oleks arvanud, et ma uuesti teen. Näiteks suured värvilised pildid. Ja seal on väljas ka minu joonistused ja pildid, mille ma olen telefoniga teinud. Keskne installatsioon on üks raamatukogu, milles on ligi 10 000 raamatut. Neid raamatuid on võimalik sealt kaasa võtta, aga see ei ole kuskil kirjas. Mind huvitab, kuidas näitusekülastaja käitub sellises situatsioonis. Kas ta saab aru, mida teha võib ja mida mitte? Selle raamatuga saab käia ringi väikestes ruumides või minna arhiivi, kus on kõik materjalid, mis on selle näituseni viinud. Noh, nimetagem seda süsteemiks, kust ta saab otsida lahendusi raamatu tähendusele.

Räägi lähemalt Veneetsia projektist ja sellest, kuidas see suhestub selleaastase „entsüklopeedilise palee” teemaga?

Meil tuli see idee palju varem. See on positiivne, et biennaali teema tegeleb sarnaste probleemidega, sest see näitab, et need teemad on ka suuremas plaanis tähtsad. Kui täpsemalt projektist rääkida, siis me alustasime umbes poolteist aastat tagasi. Ma kirjutasin Adam Budakile ja küsisin, kas ta oleks huvitatud mu näituse kureerimisest. Ta oli nõus ja kolm-neli kuud tegelesime sellega, milline see projekt võiks üldse olla. Mul olid erinevad ideed, millest me viskasime suure osa välja, ja lõpuks jõudsin ma selle Bruce Duffy romaanini. Ma ei teadnud Bruce Duffyst midagi, aga ma lugesin ta raamatu läbi. See on küll 600 lehekülge pikk ja ma ei kujutanud väga hästi ette, kuidas nii suurt teksti ja nii keerulist teemat saab ühe näituse raames kasutada, aga see tundus juba alguses huvitav. Ja siis jäi kuskil paar kuud enne konkurssi aega, et sellest midagi teha. Projekt on pärast augustit ka päris palju muutunud – see ei ole selline, nagu me alguses mõtlesime.

Kust see pealkiri „Evident in Advance” tuli?

See tuli sellest romaanist. Aga ma arvan, et see kirjeldab kõige paremini, mida me oleme püüdnud näidata. Seda, kuidas läbikukkumine või ebaõnnestumine on juba ette teada. Vähemalt mina olen selle projektiga nii suhestunud.

Millisena sa kujutad ette selle näituse mõju vaatajale?

Ma loodan, et võib-olla tekib sarnane efekt nagu minu piltidega, milles on peaaegu kõik puudu. Sellel näitusel on nii palju materjali, aga ikkagi võib jääda suhteliselt tühi tunne. See tunne võiks olla nii tühi, et sa pead ise seda millegagi asendama. Eesmärk on tekitada vajadus täita seda tühjust enda sees, mille näitus on sinna jätnud. Kataloog, mis on näituse raames välja antud, aitab võib-olla aru saada. Tegemist ei ole klassikalise kataloogiga, vaid see on rohkem tekstikogu koos minu piltidega. Selles on Adriana Cavarero, Bruce Duffy, Daniele Monticelli, Adam Budaki ja Markus Miesseni kirjutatud tekstid, mis näituse teema väga mitmel tasandil lahti seletavad.

Kuidas kunstnikuna meeskonnaga koos töötada oli?

Meeskonnaga ei ole kunagi väga lihtne. Eriti kui kõik elavad erinevates riikides. Tekivad kerged arusaamatused ja kuna me ei tundnud üksteist varem, siis oli see keeruline, aga lõppkokkuvõttes sujus kõik siiski hästi. Ma arvan, et me oleme jõudnud selle projektiga punkti, millega kõik võivad enam-vähem rahul olla. Ma ei ole kunagi teistega koos töötanud, olen alati pidanud tegema ise kõik alates raha taotlemisest, kirjutamisest kuni näituse ülespanekuni. Nüüd on teistmoodi – väga uus ja huvitav.

Ja mis peale seda näitust saab?

Ei tea. Vaatame, mis saab. Kunstnikuna jään nüüd jälle töötuks. Tundub nii, et nüüd sai aasta otsa päris kunstnik olla. Tänu Veneetsia näitusele kohtusin ma ühe ungari galeristiga, kellega me leppisime kokku, et teen Budapestis näituse. Iseenesest on huvitav minna koju nüüd juba päris eesti kunstnikuna. Ma ei saanud sinna sellepärast, et ma ungarlane olen, vaid seetõttu, et neid huvitasid minu tööd. Ja noh… igasugused muud tööd… Ära peab ka elama.

Tahtsid vahepeal kunsti tegemist ära lõpetada. Mille pärast?

Erinevaid põhjuseid oli. Aga see hirm on mul alati olnud, et teed ühe projekti valmis ja siis ei tea, kas on mõtet edasi teha, nii nagu sa oled teinud. Hirm, et mingil hetkel tuleb see piir, millest ei tohiks üle astuda. Piir, millest edasi muutub asi mõttetuks. Kuidas siis edasi tegutseda? Ja teine põhjus on see, et ma pean ellu jääma ja mu pere peab ellu jääma. Kuidagi tundus tollel hetkel vastutustundetu, et ma veedan aega ateljees ja teen seal asju, mis kedagi tegelikult võib-olla eriti ei huvitagi. Tundus mõttetu näituseaegu kinni panna ja siis maksta veel selle eest, et rentida galerii, kui kohale tuleb võib-olla kümme inimest, keda see tegelikult paelub. Nüüd on see mingil määral muutunud ja kindlasti Veneetsia biennaaliga muutub veel rohkem. Ma olen kohtunud juba paljude inimestega, kes on aidanud väga palju kaasa sellele, et ma usuksin rohkem iseendasse. On mingisugune vastukaja. Isegi kui see on vahel negatiivne, on see abiks. Siin Eestis on keeruline. Ma tean ise ka, et oma tuttavate või sõprade töid on väga raske kommenteerida või kritiseerida. Ma ei näe, et tekiks diskussioon. Kohtumine esimest korda inimestega, kes julgevad asju välja öelda ning kelle arvamus on ka mingil määral oluline, aitab palju rohkem. See on aidanud ka mind.

Artterritory.com toimetajad käisid just Tallinnas ja rääkisid Läti näitel, et üheks põhjuseks, miks kunstikriitika ei toimi, on see, et riik on nii väike ja kõik tunnevad üksteist. Kas see, et Eesti nii väike on, on kunstnikule pigem hea, sest kiiresti saab kontakte, või halb, sest kõik on tuttavad?

Selles on kindlasti palju head ka. Kõik on väga vaba, sul ei ole kedagi, kes ütleks, mida tohib teha ja mida ei tohi teha. Kuna ostjaid ei ole, ei pea tegema asju, mis oleksid müüdavad. Saad oma asjadega tegeleda. Samas aga tekib küsimus, et kelle jaoks sa siis tegelikult teed või milleks? Ja see, et jõuab kiiresti n-ö tippu – seda vahemaad ei ole, sest kõik tunnevad kõiki. Nüüd on võib-olla tekkinud selliseid noori kunstnikke, kelle nime ja nägu ma veel kokku ei vii, aga neid on suhteliselt vähe. Enam-vähem kõik on teada. Eesti on väike, aga sellega ei ole midagi teha, see lihtsalt ongi nii.