Plaadiarvustus: GusGus – Mexico (Kompakt, 2014)

Järgmisel aastal oma 20. tegutsemisaastat tähistavat GusGusi võib nimetada julgelt islandi hausikunnideks. Tänavu suvel treisid härrad valmis üheksanda albumi, mille kontserttuuriga bänd praegu mööda kontinente ja klubisid rahvast hullutab. Ja jalakeerutajatel on rõõmustamiseks põhjust, sest ligi kolm aastat oodatud kauamängival „Mexico” kõlab nii mõnigi popihõnguline tantsulugu.

Järgmisel aastal oma 20. tegutsemisaastat tähistavat GusGusi võib nimetada julgelt islandi hausikunnideks. Tänavu suvel treisid härrad valmis üheksanda albumi, mille kontserttuuriga bänd praegu mööda kontinente ja klubisid rahvast hullutab. Ja jalakeerutajatel on rõõmustamiseks põhjust, sest ligi kolm aastat oodatud kauamängival „Mexico” kõlab nii mõnigi popihõnguline tantsulugu.

Plaat algab korralikult käima tõmbava palaga „Obnoxiously Sexual”, mida klappidest kuulates võib avastada end kogemata poes piimariiuli ees tantsuliigutusi tegemas või tänaval valju häälega refrääni kaasa laulmas. Kuid pärast seda pidu enam samas tempos ei jätku. Lood „Another Life”, „Sustain” ja „God Application” mõjuvad kauneid vokaale ja kihilisi elektroonilisi biite segades melanhoolselt ning kulgevad grammike rahulikumalt. Justkui tegu oleks endiste heade aegade meenutuse või millegi suure igatsusega.

Kauaks islandi hausimehed aga oma vokaaliilule istuma ei jää ja kütavad taas kord kaks tantsulugu jutti. „Crossfade” ja „Airwaves” osutuvad tõelisteks maiuspaladeks, muutudes Daníel Ágústi hääle ja elektrooniliste soolode abil lausa lummavaks. Kuid kahjuks algab pärast neid ka albumi rütmiline allakäik. Viimased neli lugu lähevad järjest aeglasemaks ja igavamaks, nii et „Not The First Time” ja albumi nimilugu „Mexico” jäävad pigem „tapeedi” staatusesse. Liigne melanhoolia kulmineerub aga viimase looga „This Is What You Get When You Mess With Love”. Arusaamatuks jääb hausimeeste taotlus plaadi tempo lõpuks nii nulli tõmmata, et tantsimise asemel tekib tahtmine hoopis magama jääda.

Loodetavasti suudab GusGus live’is kütet algusest lõpuni sees hoida ning seda, millise kava nad eesti fännidele kokku on pannud, saab oma silma ja kõrvaga juba 14. novembril Rock Cafesse kaema minna.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Plaadiarvustus: Ty Segall – Manipulator (Drag City, 2014)

Plaadiarvustus: Ty Segall – Manipulator (Drag City, 2014)

Ty Segall on vaieldamatult California garaažiroki-skeene valitseja. Löönud teiste seas kaasa sellistes bändides nagu Fuzz, White Fence ja Epsilons, ei paista mehe produktiivsusel lõppu tulevat, sest ta on leidnud aega nokitseda ka sooloalbumite kallal ning „Manipulator” on neist järjekorras…
Plaadiarvustus: Caribou – Our Love (Merge / City Slang, 2014)

Plaadiarvustus: Caribou – Our Love (Merge / City Slang, 2014)

Dan Snaith on 36-aastane kanada päritolu artist. Tagasihoidlik ja lahke juba lapsepõlvest saati. Intellektuaal, kes omab doktorikraadi matemaatikas.
Plaadiarvustus: Cubus Larvik – Memorial (;paranoia, 2014)

Plaadiarvustus: Cubus Larvik – Memorial (;paranoia, 2014)

„Memoriali” alustav „Epiloog” kõlab svengrünberglikult. Grünbergi puhul on huvitav, et tema loomingu kõige põnevam osa peitub lühikestes ja tontlikes fragmentides, mitte selgepiirilistes suurteostes. Võib-olla teatud tüüpi loojad ei tohigi oma parimaid teoseid kunagi kirjutada, sellega rikuksid nad kõik ära.
Müürileht