Plaadiarvustus: Zu & Eugene S. Robinson – The Left Hand Path (Trost Records, 2014)

„The Left Hand Path” on Zu ja Oxbow’ vokalisti Eugene Robinsoni koostöös valminud projekt. Võttes arvesse, et jõud ühendavad vastavalt itaalia ja ameerika eksperimentaalse muusika viljelejad, sobiks pealkirjaks vabalt ka „The Left Field Path”. Albumi väljastanud plaadifirma Trost Records kirjeldab seda muu hulgas sõnadega „moon musick” ja „soundtrack for a descent in the underworld”.

„The Left Hand Path” on Zu ja Oxbow’ vokalisti Eugene Robinsoni koostöös valminud projekt. Võttes arvesse, et jõud ühendavad vastavalt itaalia ja ameerika eksperimentaalse muusika viljelejad, sobiks pealkirjaks vabalt ka „The Left Field Path”. Albumi väljastanud plaadifirma Trost Records kirjeldab seda muu hulgas sõnadega „moon musick” ja „soundtrack for a descent in the underworld”.

See kirjeldus peegeldab läbivat meeleolu ehedalt. Algab ta kaevamishäältest kantud palaga „Waiter Waited”, mille kähisev, vaid hetketi kohinast selgema hääleni liikuv vokaal meenutab nii karakteri kui metalsete kõlaefektide poolest Tom Waitsi.

Iseloomustav toon kohe stardist omandatud, kulgeb teos edaspidi sirgjooneliselt – kuid mitte üksluiselt – seda rada mööda edasi. Puhtkõlaliselt on ta filmimuusikalik ja sobiks näiteks mõne Lynchi (või lynchiliku) teose taustale. Selgekoelise arengu asemel liigub muusika amorfselt, rahulikus tempos ja vaid vahel kerkib esile mõni pill – kõige sagedamalt kitarr või viiul.

Narratiivi kui sellist albumilt ei leia. Küll aga toimib ta kui muusikaline novellikogu – hulk miniatuure, mis ei ole üksteisega seotud, aga jagavad karakterit. Peegelduvatele mustadele mõtetele, ebakõladele, ebakindlustele ja võib-olla ka mingite muude ebade maailmale annab selgema kontuuri Robinsoni hääl, mida esineb plaadi jooksul nii kõne, karje, sosina, mõmina kui ulgumisena. Meeleolu peegeldavad ka sõnad – kuuleb fraase, nagu „I smell the sickness of fear” ja viimases loos ärev „Who is it?”. „6 O’Clockis” kostab aga nuttu ja nuuksumist.

Tervikust eristuvad enim seesama „6 O’Clock”, mis areneb muserdatusest katakombihõngulise ja omal moel ilusagi nõiduslikkuseni, ning kitarrist kantud süngelt tatsuv „The Relaxing”. Alguses ta eriliselt ei mõju, aga lõpp, kus kurnatud ohe muusikaliseks elemendiks muutub, on iseäralik.

Kuigi tume, ei ole „TLHP” samas ülisünge, pigem kuidagi pull teos. Samuti ei ole ta tervikuna mõnus kuulamine kui selline, aga häid kohti on ja konkreetset meeleolu pakub ta järjekindlalt. Kuulaja asi on välja selgitada, kas ta seda ka soovib.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Plaadiarvustus: Cubus Larvik – Memorial (;paranoia, 2014)

Plaadiarvustus: Cubus Larvik – Memorial (;paranoia, 2014)

„Memoriali” alustav „Epiloog” kõlab svengrünberglikult. Grünbergi puhul on huvitav, et tema loomingu kõige põnevam osa peitub lühikestes ja tontlikes fragmentides, mitte selgepiirilistes suurteostes. Võib-olla teatud tüüpi loojad ei tohigi oma parimaid teoseid kunagi kirjutada, sellega rikuksid nad kõik ära.
Plaadiarvustus: Egyptrixx – Transfer of Energy [Feelings of Power] (Halocline Trance, 2015)

Plaadiarvustus: Egyptrixx – Transfer of Energy [Feelings of Power] (Halocline Trance, 2015)

Toronto eksperimentaator Egyptrixx taotleb oma seitsmerajalise industriaaltekno albumiga süngust ja diipi. Mõtleb elektrist, lagunenud tööstusmaastikest ja orjastatud masinate kontrakultuurist.
Plaadiarvustus: Romare – Projections (Ninja Tune, 2015)

Plaadiarvustus: Romare – Projections (Ninja Tune, 2015)

Romare ehk Archie Fairhurst on võtnud lavanime afroameerika kunstniku Romare Beardeni järgi, kelle silmatorkavad tööd olid 20. sajandil ühed mõjusaimad musta kultuuri edasikandjad.
Müürileht