Romare ehk Archie Fairhurst on võtnud lavanime afroameerika kunstniku Romare Beardeni järgi, kelle silmatorkavad tööd olid 20. sajandil ühed mõjusaimad musta kultuuri edasikandjad. Fairhurst tutvus Beardeni loominguga ülikooliõpingute ajal ning kunstniku kollaažid inspireerisid teda rakendama analoogset tehnikat muusikas, pannes need talle omasesse nüüdisaegsesse vormi.

„Projections” on saanud oma pealkirja niisamuti Beardeni 1964. aastal toimunud näituse järgi. Romare on öelnud, et käesoleva debüüdi puhul oli tema kavatsus luua erinevate muusikastiilide kaudu reis läbi Ameerika kultuuri. Tulemus on kuskil klubilugude, helikollaažide ja eksperimenteerimise vahepeal, kuid samas mikstuur neist kõigist. See võib tunduda katkendlik, ent Romare on olukorra peenelt lahendanud ning lõpp-produkt on üllatav ja lihtne kuulamine.

Kuigi „Projectionsi” puhul on kahtlemata tegu väga elujaatava albumiga, peitub siin sellegipoolest sügavust ja atmosfäärilisust. Algushetkedest peale demonstreerib muusik, kuidas teha vähesega palju, mis ongi peamine kogu teost läbiv joon. Tipphetkedeks kujunesid näiteks „Motherless Child”, plaadi vaat et kõige tõsisem, ent helikeelelt huvitavaim rada (meenutades kohati Francis Bebeyd), „Rainbow”, mis assotsieerub meeleolult automaatselt Haigla Peoga, olles kerge ja lustlik „kus-on-teie-käed? – õhus!!!” tüüpi lugu, ja muidugi „Roots”, mida kuulates kasvab ootusärevus – pea nõksub kaasa minuti, kaks, juba neljandagi, ja kuuendal minutil lõpetab Romare lõpuks kuulaja piinad ning lubab korralikult kaasa trampida. Väga mõnus!

Romare loob pastiši svingist, bluusist, bebop’ist ja elektroonilisest tantsumuusikast ning resultaat on õhuline, kohati ehk isegi omapäraselt napp, aga siiski – see siin on äge plaat!