Plaadiarvustus: Romare – Projections (Ninja Tune, 2015)

Romare ehk Archie Fairhurst on võtnud lavanime afroameerika kunstniku Romare Beardeni järgi, kelle silmatorkavad tööd olid 20. sajandil ühed mõjusaimad musta kultuuri edasikandjad. Fairhurst tutvus Beardeni loominguga ülikooliõpingute ajal ning kunstniku kollaažid inspireerisid teda rakendama analoogset tehnikat muusikas, pannes need talle omasesse nüüdisaegsesse vormi.

Romare ehk Archie Fairhurst on võtnud lavanime afroameerika kunstniku Romare Beardeni järgi, kelle silmatorkavad tööd olid 20. sajandil ühed mõjusaimad musta kultuuri edasikandjad. Fairhurst tutvus Beardeni loominguga ülikooliõpingute ajal ning kunstniku kollaažid inspireerisid teda rakendama analoogset tehnikat muusikas, pannes need talle omasesse nüüdisaegsesse vormi.

„Projections” on saanud oma pealkirja niisamuti Beardeni 1964. aastal toimunud näituse järgi. Romare on öelnud, et käesoleva debüüdi puhul oli tema kavatsus luua erinevate muusikastiilide kaudu reis läbi Ameerika kultuuri. Tulemus on kuskil klubilugude, helikollaažide ja eksperimenteerimise vahepeal, kuid samas mikstuur neist kõigist. See võib tunduda katkendlik, ent Romare on olukorra peenelt lahendanud ning lõpp-produkt on üllatav ja lihtne kuulamine.

Kuigi „Projectionsi” puhul on kahtlemata tegu väga elujaatava albumiga, peitub siin sellegipoolest sügavust ja atmosfäärilisust. Algushetkedest peale demonstreerib muusik, kuidas teha vähesega palju, mis ongi peamine kogu teost läbiv joon. Tipphetkedeks kujunesid näiteks „Motherless Child”, plaadi vaat et kõige tõsisem, ent helikeelelt huvitavaim rada (meenutades kohati Francis Bebeyd), „Rainbow”, mis assotsieerub meeleolult automaatselt Haigla Peoga, olles kerge ja lustlik „kus-on-teie-käed? – õhus!!!” tüüpi lugu, ja muidugi „Roots”, mida kuulates kasvab ootusärevus – pea nõksub kaasa minuti, kaks, juba neljandagi, ja kuuendal minutil lõpetab Romare lõpuks kuulaja piinad ning lubab korralikult kaasa trampida. Väga mõnus!

Romare loob pastiši svingist, bluusist, bebop’ist ja elektroonilisest tantsumuusikast ning resultaat on õhuline, kohati ehk isegi omapäraselt napp, aga siiski – see siin on äge plaat!

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Plaadiarvustus: DVPH – Natuke veel (Superbandiit, 2014)

Plaadiarvustus: DVPH – Natuke veel (Superbandiit, 2014)

Kui ma DVPH uue plaadi käsimüügile jõudsin, oli järjekord juba mitmemeetrine – nõudlus oli suur vaatamata sellele, et albumit ennast polnud võimalik kusagilt varem kuulata. Justkui põrsas kotis, aga usaldus Dragan Volta ja Põhjamaade Hirmu kvaliteedi vastu on fännide…
Plaadiarvustus: Micucu – Debut EP (2014)

Plaadiarvustus: Micucu – Debut EP (2014)

Kes sellise nimega bändist nagu Micucu veel midagi ei tea, siis tegemist on Uku Kübara ja Mick Pedaja kolm aastat koos tegutsenud duoga, mis viljeleb post-rokise hoiakuga instrumentaalmuusikat.
Plaadiarvustus: Egyptrixx – Transfer of Energy [Feelings of Power] (Halocline Trance, 2015)

Plaadiarvustus: Egyptrixx – Transfer of Energy [Feelings of Power] (Halocline Trance, 2015)

Toronto eksperimentaator Egyptrixx taotleb oma seitsmerajalise industriaaltekno albumiga süngust ja diipi. Mõtleb elektrist, lagunenud tööstusmaastikest ja orjastatud masinate kontrakultuurist.
Müürileht