Toronto eksperimentaator Egyptrixx taotleb oma seitsmerajalise industriaaltekno albumiga süngust ja diipi. Mõtleb elektrist, lagunenud tööstusmaastikest ja orjastatud masinate kontrakultuurist. Laseb oma alateadvusel läbi elektroonikakomponentide voolata ning välja kukub sügavalt isiklik audiopäevik, mis võiks olla hea näide loomingust, mille eest ei tohiks tegelikult raha küsida.

Üks osa LPst sisaldab hüpnootilist teknot ja teine osa niisama undamist ja kolkse. Kahjuks on seda teist liiga palju. Kui album läheb käima alles kolmanda loo keskpaigast, siis minu arust on see andestamatu raiskamine. Ka mulle meeldivad mitmekihilised helimaastikud, kuhu ära eksida, kuid antud juhul jääb nagu midagi puudu. Enamasti tundub, nagu teismeline ulmefänn katsetaks esimest korda oma uut süntesaatorit, kuid kõrvalseisjale ei pruugi tema avastused midagi erilist pakkuda.

Albumi helipilt on sama kõle ja metalne kui kaanekujundus. Sünteetilised löökpillid kõlavad, nagu neid mängitaks suures kummuli keeratud plekkvannis või paneelelamu torustikus. Eks siin on üritatud jälle 80ndate düstoopia-fantaasiate soundtrack’i luua, aga seda kõike on juba liiga palju tehtud. Mis veel tüütum – instrumentide kõla on loost loosse väga sarnaseks timmitud ning seetõttu puudub vaheldus, milleks elektrooniline muusika ometi palju võimalusi annab.

Et mitte liiga palju toriseda, siis ütlen vahepeal, et tore on, et inimene ikka proovib ja nii. Ja see rütmikas osa albumist on ju täitsa soliidse nõksukvaliteediga. Aga futuristlik muusika ei peaks ainult ja alati seda tulevikku aluseks võtma, mida 30–40 aastat tagasi ette kujutati.