Täna, 12. detsembril kell 12 kogunevad tuhanded inimesed Pariisis kokkulepitud, ent võimudele teadmata kohas tänavatele, et mälestada kliimamuutuste tõttu hukkunud inimesi ning protestida riikide ja korporatsioonide keskkonda kahjustava tegevuse vastu.
Keskkonnaaktiviste koordineerib just selleks puhuks Prantsusmaal loodud võrgustik Coalition Climat 21, kuhu kuuluvad näiteks Greenpeace, Maailma Looduse Fond (WWF), Avaaz, 350.org, Friends of the Earth ja veel üle saja organisatsiooni. Sellise üleilmse kliimaaktivismi võrgustumise põhjus ja ajend on olnud Kopenhaageni kliimakõneluste läbikukkumine kuus aastat tagasi ning Varssavi kõnelustel toimunu kolm aastat tagasi, kui suurkorporatsioonid võtsid kõnelused üle ilma kõikide riikide ja keskkonnaaktivistide seisukohti arvestamata.
Coalition Climat 21 aitab eri rühmitustel ja organisatsioonidel teha koostööd, et tõsta oma kogukonnas kliimamuutuste alast teadlikkust ning nõuda paremat keskkonnapoliitikat. Siin, Pariisis on kunsti- ja kontsertihalli Le Centquatre-Paris üles pandud kliimaaktivismi tsoon ehk Zone d’Action Climat (ZAC), kus on viimase kahe nädala jooksul toimunud n-ö kodanikuallumatuse treeningud, ehk kuidas hakkama saada pool-ebaseaduslikul meeleavaldusel.
Juhendatakse rahulikuks jääma, pisargaasi silmadest välja pesema, tsiviilisiku õiguseid arreteerimisel jne. Korraldajad loomulikult loodavad, et rahumeelsena planeeritud meeleavaldus selliseks ka jääb, ent parem on ette valmistuda ka mustaks stsenaariumiks.
ZAC-is toimuvad peale treeningute ettekanded ja performace’id igalt mandrilt kohale tulnud kodanikuliikumiste esindajatelt: feministid Aafrikast, Ameerika põlisrahvaste eestkõnelejad, Euroopa vasakpoolsed jne. Toimuvad kliimateemadesse sissejuhatavad õpitoad, biodisaini näitus ning briifingud ametlikul COP 21 kõnelustel räägitust. Samal ajal valmistavad aktivistid kunstnike projektiruumis teisel pool linna ette plakateid ja postreid laupäevaseks meeleavalduseks.
Rühmituste ühine soov on vähendada kliimamuutuste kahjulikku mõju kogu ühiskonnale, kuid iga grupeering lähtub oma lokaalsetest probleemidest. Kliimabussi panime kokku, et tõsta eestimaalaste teadlikkust kliimamuutustest ja saata kodumaale infot siin toimuvast. Põlisrahvaste grupid tahavad peatada nende kogukondi kahjustavaid suuri fossiilkütuste projekte ning ookeanisaarte esindajatel on eesmärk saada kliimamuutuste põhisüüdlastelt – arenenud riikidelt nagu USA – kätte lubadus, et nende uppuvate saarte probleeme aidatakse lahendada.
Kliimakoalitsioonil on kolm konsensuslikult kokku lepitud põhimõtet: meeleavaldused peavad olema rahumeelsed, politsei ja sõjaväega ei tohi olla konflikti ning kellegi vara ei tohi kahjustada. Maailma keskkonnakaitse liikumises on ka teistsuguseid meetodeid kasutavaid organisatsioone, kuid Pariisis on kokku lepitud just sellised reeglid. Teisalt ei saa kunagi lõpuni välistada, et keegi tuleb siia hoopis kurjade plaanidega. Eriti nüüd, kus riigis on terrorismi tõttu eriolukord ja suur osa pariislasi veel leinab terrorirünnakutes hukkunud kaaslasi.
Tänapäeval räägitakse palju kliimaõigusest (climate justice), mis tähendab, et igal inimesel on õigus elada normaalses kliimas ning teistel ei ole õigust paisata süsihappegaasi õhku, rikkudes nii meie planeedi elamisväärsust. Kuigi Obama käis Pariisis, on juba praegu näha, et leppe mustanditekstid, mida iga päev uuendatult avalikustatakse, lähevad järjest nõrgemaks. Kohustusi, mida riigid kliimamuutuste kahandamiseks võtma peavad, sõnastatakse järjest pehmemaks ning nende rakendamine on edasi lükatud 2023. aasta peale.
Seega, mida vähem kajastab meedia seda, millest ametlikul konverentsil räägitakse, seda lahjemaks kipuvad jääma ühised nimetajad, milles läbirääkijad on konsensuslikult nõus. Aktivism on võimalus hoida ühiskonna huvi endiselt läbirääkimiste juures.
Nagu ütles hiljuti Kofi Annan, aken ohtlike kliimamuutuste vältimiseks sulgub kiiresti ja selleks on vaja kogu ühiskonna mobiliseerumist energiamajanduse ümberkorraldamiseks. Tänavatele tulevad aktivistid mängivad olulist rolli selles, et tuleksime oma mugavustsoonidest välja ja mõistaksime muutuste vajalikkust. Teisalt on aktivism oma olemuselt piiride ületamine ning ajal, mil maailm niigi ärev, tuleb igal sammul kaaluda, mis on kõrgelt turvatud, kuid kergesti süttivas Pariisis võimalik.
