Täna on möödunud neljapäevast saati teel olnud Kliimabussi jaoks eriline päev, kuna jõudsime just Pariisi. Oleme oma 9-kohalises mikrobussis läbinud kogu Ida-Euroopa ja Saksamaa koos kliimateemadesse sisse juhatavate vahepeatustega tuulepargis, hüdroelektri- ja tuumajaamades, pruunsöekaevandustes ja veetõkete juures.

Kliimabussi delegatsioon Konini karjääris koos doloresenimelise kopaga. Foto: Andres Estna

Kliimakonverents COP21 on kestnud täpselt nädala. Viimane meeldejääv uudis, mille Poola transiitteedel rekkade taga ummikus istudes saime, oli see, et kriitilise 2-kraadilise temperatuuritõusu piiri asemel arutatakse parasjagu naftarikaste Araabiamaade tungil hoopis viise, kuidas hoida globaalne kliimasoojenemine 3,5 kraadi juures. Mis tähendab muidugi, et head aega, eesti lumi, ning tere, tormid ja kliimapagulased.

Paldiski tuulepark Eestis

Meie esimene sihtkoht 3. detsembri varahommikul Tallinnast startides oli Paldiski tuulepark Pakri poolsaarel, kuhu on püstitatud üheksa tuulegeneraatorit, mille toodetud energia toidab ära 50 000 peret. Seda on kõvasti rohkem kui Paldiskis inimesi. Kuna kogu maailma eesmärk peaks ideaalis olema täielik üleminek taastuva energia kasutamisele, on võimalik, et tulevikus on tuuleenergia üks põhilisi energiaallikaid.

Pļaviņu hüdroelektrijaam Lätis

Pakkisime end tagasi Kliimabussi ning võtsime suuna Läti poole. Jõudsime pimedas Pļaviņu hüdroelektrijaama juurde. Jaama suurus on hämaras udus aukartustäratav ning paisjärv selle ümber paistab pimedas nagu renderdamata jäänud arvutimängureaalsus.

Ignalina tuumajaam Leedus

Esimese päeva ööseks jõuame Leetu. Järgmisel hommikul läksime vaatama Ignalina tuumaelektrijaama, mis pidavat olema suletud aastast 2009, ent selgus, et seal töötab 2000 inimest. Tuleb välja, et siis alles algas tuumajaama sulgemisprotsess, mis kestab 22 aastat ning selleks kulub 3 miljardit eurot, mille riik just sel eesmärgil Euroopa Liidult saanud on. Kui tuumajaam 1983. aastal avati, andis see tööd 5000 inimesele, ent kui Leedu soovis Euroopa Liitu astuda, nõuti sealtpoolt, et riik oma Tšernobõli tüüpi tuumareaktoritega jaama sulgeks.

Tuumajaam on süsinikneutraalne, st ei emiteeri atmosfääri süsihappegaasi. Keskkonnaoht tekib pigem radioaktiivsetest jäätmetest, mis tuleb matta 30–100 aastaks betoonkirstu sisse maa alla, et see elusloodust ära ei kiiritaks. Sellised matmispaigad on ametlikult ajutised. Püsivat tuumajäätmete ladustamismeetodit pole maailmas veel välja mõeldudki.

Konini pruunsöekarjäär Poolas

Järgmisel päeval ärkasime Poolamaa pinnal (mitte võluväel, vaid pärast 10-tunnist sõitu ja ööd) ning läksime seirama Konini pruunsöekaevandust. See oli esimene kokkupuude mastaabiga, millisel määral fossiilkütuste tootmine maastikku muudab. Kliimasoojenemise üks põhjustest laius meie silme ees saja meetri sügavuse söekarjäärina, selle põhjas kuuekümnemeetrine kopp nimega Dolores. Karjääri kõrval laius sama suur tuhaväli ja selle kõrval helesinist laguuni meenutav leelisejärv. Sinna pumbatakse söeelektrijaamas järele jääva tuha transpordivesi ning helesinine kuma tuleb põhja settinud lumivalge lubja peegeldusest. Elu rängalt aluselisest veest ei leia, ent tuhavälja kõrval jooksid meie eest võpsikusse kaks faasanit. Eksootiline!

Konini pruunsöekarjäär. Foto: Andres Estna

Kopp Dolores. Foto: Andres Estna

Leelisejärv Konini pruunsöekarjääris. Foto: Andres Estna

Poolast startisime õhtu hakul Saksamaa poole ning pärast järjekordset 9-tunnist transiiti jõudsime lõpuks Berliini Schönefeldi lennujaama, kus oli meil kaks ülesannet: korjata peale kaheksas tiimiliige, Müürilehe fotograaf Renee Altrov, ning suudelda oma armsamat. Või noh, seda viimast ülesannet läks täitma vaid üks õnnelik meie seast.

Garzweileri pruunsöekaevandus Saksamaal

Tere hommikut, Saksamaa! Foto: Renee Altrov

Neljanda päeva hommikul ärkasime Düsseldorfi industriaalses ja pühapäevaselt inimtühjas eeslinnas veidi hiljem kui tavaliselt – kell 9 hommikul. Päeva uurimisobjekt oli suurem kui ükski tehismaastik, mida siiani näinud oleme – üle saja ruutkilomeetrine Garzweileri pruunsöekarjäär Lääne-Saksamaal, kust kaevatakse välja sada miljonit tonni pruunsütt aastas.

Garzweiler erineb Konini pruunsöekaevandusest Poolas selle poolest, et kaevanduse aukude kohale on ehitatud vaateplatvormid ning käiku on viidud ambitsioonikas maa-ala „rekultiveerimise” projekt. Eesmärk on küllap saavutada sõbralikum suhe nii kohalike kui ka turistidega, vihjates, et me teeme siin täiesti inimsõbralikku värki.

Garzweileri pruunsöekaevandus Lääne-Saksamaal. Foto: Renee Altrov

Garzweileri pruunsöekarjäär Saksamaal. Esiplaanil vaateplatvormil vaadet nautivad inimesed. Foto: Renee Altrov

Ent see rekultiveerimise projekt pole mingi pehmo pargiehitus. Energiafirma RWE, kes Garzweilerit haldab, plaanib osa ärakasutatud maast muuta liivarannaks nimega :terra nova. Saja meetri sügavuse ning 66-ruutkilomeetrise pindalaga kaevandusaugu veerele oli pikitud metallist rannatoole, üle tulevase rannaala puhus karge kaevandusetuul, mis ei jää pooltki alla korralikule ookeaniiilile ning promenaadile viis 18-euroseid burkse pakkuvast restoranist puust jalgtee.

Väljusime kaevandusalalt, ümbritseva looduse niisutamiseks piserdatud tehisvihm esiklaasil, astusime korra sisse ühte nii tuleva jõulu kui ka möödunud sügise vaimus kaunistatud pagariärisse, kus kohaliku eheda saksa külakese kodanikud kohvi ja kooki nautisid. Mõistsime, et see pole päris meie skeene, pakkisime end tagasi oma punavalgesse kliimabussi ning kimasime Antwerpenisse. Kaks tundi sõitu, kui lühike maa! Aknast paistis Saksamaa detsembrikuine sügis – kolletavad puud lõputute tuulikute ja suitsevate korstende taustal. Endalegi üllatusena olime hakanud märkama kliimapoliitika märke maastikul.

Kuna Garzweileri karjääri veerele lubati terranovanimelist liivaranda, proovisid Mihkel ja Mart, kuidas siis päike võtab. Foto: Renee Altrov

Antwerpeni poldrid Belgias

Viienda päeva hommikul ärkasime Antwerpeni kesklinnas oma ruumiökonoomsuselt laevakajutit meenutavas hostelitoas, mis jäi kvaliteedi-hinna suhtelt ausalt öeldes näiteks Poola ruumikale ja pehmete tugitoolidega väikelinnahäärberile kõvasti alla. Oleme jõudnud Lääne-Euroopasse. Kesköist jalutuskäiku vanalinnas iseloomustas reklaamtekstide virvarr ning ajaloolisi sakraalhooneid ehtisid kirevad LED-lambid.

Antwerpenis sõime hommikusöögiks sobivalt omletti ja croissant’i ning sõitsime kanalite serva ehitatud poldreid inspekteerima. Polder on tamm või kaldakindlustus, mis on ehitatud veekogu äärde, et vee tõustes kõrval olev asula ära ei upuks. Kliima soojenedes tuleb selliseid ehitisi kümneid kordi juurde teha, mistõttu ka vastavaid kulutusi suurendada.

Mihkel Pukk vaatamas vee kõrvalejuhtimiseks ehitatud poldrit Antwerpenis. Foto: Renee Altrov

Järgmine sihtpunkt: Pariis!

Prantsusmaa piiril, kus novembrikuiste terrorirünnakute tõttu on välja kuulutatud eriolukord, suunasid meie auto teelt kõrvale mundris mehed, relvad õlal. Meie mustade kirjade („Suurim CO2 jalajälg Euroopas on eestlasel!”, „Kliimabuss to Paris COP21” ning hooandjate nimed) ja temperatuuritõusu kriitilist piiri tähistava punase joonega valge mikrobuss tundus piisavalt kahtlane, et seesistujate näod üle vaadata. Andsime piiri turvavatele sõduritele ja politseile oma dokumendid, sh Müürilehe pressikaardid, ning roolis olnud Mihkel vastas rõõmsa jaa-ga sõduri küsimusele, kas oleme patsifistid. Jäime ootele. Relvadega mehed jalutasid meie sõiduki ümber ja tegid telefonikõnesid. Lõpuks otsustati, et tundume ohutud küll ning saime üle piiri.

Prantsusmaa Piirikontroll Kliimabussi liikmete dokumente kontrollimas. Buss oli kahtlane, aga patsifism oli märksõna, mis päästis meid läbi. Foto: Renee Altrov

Esimeses kohvipeatuses Prantsusmaal kohtusime Hollandist tulnud, meist kõvasti radikaalsemate ökoaktivistidega. Kamraadid kleepisid meie bussi peale sildi kirjaga „We are not defending nature. We are nature defending itself.”