Täna, 7. aprillil tähistab Mauno Meesit Tartus Genialistide klubis kontserdiga oma telesarjale „Varjudemaa” loodud samanimelise soundtrack’i ilmumist vinüülil. Järgmisel nädalal, 15. aprillil avaneb sama võimalus kõigile tallinlastele ning sedapuhku Kirjanike Maja musta laega saalis. Mart Alaru kirjutas plaadist lähemalt.
Mauno Meesiti uus instrumentaalne album „Varjudemaa” kõlab nagu soundtrack inimtühjale majale, mis on täidetud mälestustega; võib-olla isegi inimtühjale külale, kuhu keegi on sattunud oma nooruspõlve meenutama. Ja juba nimigi annab aimu muusika meeleolust, mis on kummituslik, melanhoolne ja mõtlik.
Kuigi „Varjudemaas” ei ole kasutatud vokaale, mõjub plaat väga hingestatult. Pillid on sisse mängitud tundega, mis toetab seda sama kummituslikku olekut – inimesi nagu pole, aga hing on kahtlemata sees. Kitarr jutustab oma lugu, taustaks kostuvad aeg-ajalt poognaga mängitud ülemhelid, mis annavad muusikale mälestusliku maigu, lood sulavad loomulikult üksteise sisse ning sobituvad kõik ühiseks meeleolu-tervikuks. Kohati võib „Varjudemaa” olla suisa painav oma raskemeelsuses, mis tuleb osades palades esile tänu muusikaliste motiivide kordustele. Samas saab öelda, et tasakaaluks leidub ka hingamisruumi. Rikkalik helimaastik on siin minu arvates see, mis annab kujutlusvõimele ohtralt sööta ja pakkub detaile, millesse süveneda.
„Varjudemaa” on hea mõtiskellu laskumiseks, melanhoolia väljaelamiseks ja üksinduse täieõiguslikuks nautimiseks vaiksetel õhtutel. Selles albumis pole sõnu, aga ta kõlab nagu luule, kohati depressiivne, kuid kahtlemata kõnetav.
