Djerro – Djerro plays musick (Eesti Pops, 2016)

Djerro (Erkki Tero) uue plaadi puhul on tema enda sõnul tegu improviseeritud nüüdisvisioonidega kosmilise elektroonika ja ambient-muusika algusaegadest. Plaat on samal ajal ka miksteip, kus iga pala taga peituvad mõne tuntud looja (Brian Eno, Vangelis, Ariel Kalma jt) äratuntavad heliklipid.

Djerro (Erkki Tero) uue plaadi puhul on tema enda sõnul tegu improviseeritud nüüdisvisioonidega kosmilise elektroonika ja ambient-muusika algusaegadest. Plaat on samal ajal ka miksteip, kus iga pala taga peituvad mõne tuntud looja (Brian Eno, Vangelis, Ariel Kalma jt) äratuntavad heliklipid.

Eelkõige on siiski tegemist austusavaldusega, mitte nostalgiahõlma vajumisega; lood pulseerivad pigem tuleviku- kui minevikurütmis, sobides omapärase lähenemisega ideaalselt praegusesse.

„Djerro plays musick” on uussiiras plaat, mille ehedus esimese kuulamisega võõristust tekitas, kuid samas iga korraga üha lähedasemaks muutus, avades mu sees muusikamaastikke, mille olemasolust ma varem teadlikki polnud, ja kannustades endas erinevaid hinge ja olemise tasemeid avastama. Djerro loodud maastikel konnates satub kõrva kõike loomulikku/loomalikku – nii ritsikate sirinat, gongikõla, tuulekohinat, veepladinat kui ka muud, mida igapäevaelus kunagi nii kontsentreeritult kuulda ei saa.

Sissejuhatus „Forest Ballad ‘016” viib metsa tuulekohina keskele, kus sääsepirina ja tormide juurde pidama jäädakse. Kolmas lugu „Heavenlies” lööb aga juba tekkinud rahulolu segamini ning gongilöökide ja kõrgete valgust täis helide vaheldumisel paiskub kõik kaosesse. Edasi viiakse meid aina sügavamale tajude ja tunnete virvarri, nii et pärast viimast pala „Body Luminous” pole kuulaja kohe kindlasti enam samas kohas, kus ta oli enne plaadi mängima panemist. Elu tuleb lähemale, äratab üles soigumisest, kuhu oled vajunud. Soovitaks kõigile, kellel hingeline suurpuhastus sel kevadel veel tegemata on.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Üle Heli Festivali avaõhtu. Sisenemine ülemeeleseisundisse
Tont. Foto: Evert Palmets / Rada7.ee
Tont.
6 min

Üle Heli Festivali avaõhtu. Sisenemine ülemeeleseisundisse

Joosep Ehasalu teeb ülevaate eelmisel nädalal aset leidnud Üle Heli festivali kontsertõhtust „Sisenemine ülemeeleseisundisse”.
Uus Eesti Biit: Djerro
Djerro. Foto: Eesti Pops
Djerro.

Uus Eesti Biit: Djerro

Erkki Tero laseb esinejanime Djerro alt välja antud uue sooloplaadiga „XXmagick” valla ambient’i hallutsinogeense DNA ning pakub muusikat autoerootilisteks rituaalideks ja anonüümseks uitamiseks.
Tehnoloogiline Päike – Technological Sun  (Fantastic Planet, 2016)

Tehnoloogiline Päike – Technological Sun (Fantastic Planet, 2016)

Mihkel Kõrvitsa ja Evar Anvelti uus vinüül-väljalase seostub postapokalüptilise cruising-muusikaga, mida passib lasta vaid karmist kõlarist ja mitu korda järjepanu.
Müürileht