Disainer Jaana Davidjants kirjutab, kuidas määrab avalik ja isiklik sfäär seda, millist käitumist naistelt oodatakse ning sellest, et vihane olla on tegelikult okei.
„Ma käisin selle Florianiga lõpuks deidil ära,” rääkis mulle sõbranna Julieta.
„Kuidas oli?,” elavnesin mina.
„Noh, tüüp jutustas mulle terve oma eluloo, vähemalt kolm-neli tundi läks. Üritasin minagi mõned sõnad enda kohta sekka öelda. Ütlesin, et mul kohe show ukse ees… Tead, ta isegi ei küsinud, et mis show, et kas kunsti-show või töötan hoopis tsirkuses,” jutustas Julieta imestunud ilmel edasi. „Aga üldiselt klappisime vist,” lõpetas ta ootamatult positiivsel toonil.
Teadsin seda stsenaariumi hästi. Häbeliku inimesena on see mulle alati suur asi, kui deit kulgeb piinlike vaikushetkedeta. Uh, see läks küll hästi, õnnitlen end hiljem. Ei olnudki kohmetu! Võimalik, et olen armunud? Ja tüüp ilmselgelt usaldab mind, jutt ju jooksis. Muudkui rääkis, peamiselt küll iseendast. Eks ta natuke igav oli, aga varsti võtsid emalikud tunded nagunii võimust. Ah et su eks oli halb su vastu? Räägi veel sellest. Tööd pole? Oh sa vaeseke! Mis, rongipileti jaoks ei ole raha? Las ma aitan…
Jamaks kiskus asi aga siis, kui oma deidipartneri suurest avameelsusest innustununa ka ise sõna hakkasin võtma. Veel hullem muidugi, kui ilmnesid mingisugused minupoolsed probleemid. Kui näiteks pahandasin teise hiljaksjäämise peale või ei nõustunud päris iga mõttega. Üldiselt läksid tüübid seepeale suhteliselt kähku morniks. „Äh, ma mõtlesin, et sa oled rohkem easy-going,” tuli sellele varsti vastuseks.
„Huvitav, milles asi,” hakkasin ma juurdlema, kui kuulasin sõbranna järjekordset sedalaadi deidilugu. Kust selline viltukiskuv dünaamika?
„Kuri naine – kole naine!”
„Ära ole selline tulehark, see hirmutab küll kõik mehed ära,” jagas kadunud vanatädi mulle argielulisi näpunäiteid. „Kuri naine – see on kole naine,” mainis sama tädi sageli. See viis mind mõttele, et vahest ongi asja tuum meie kasvatuses? Ja hakkasin mõtlema selle üle, milline on naiste põlvkondlik roll nende tarkuste elus püsimisel. Meenub lugu Londoni sõbranna emast, kellele ema abielueelset nõu andis. „Ega see seks ei peagi hea olema,” olevat ta julgustavalt öelnud. „Pane silmad kinni ja mõtle Inglismaa tulevikule.” Eks ajad on muutunud. Samas oodatakse naistelt ikka Eestimaa lastega täitmist, olgugi et hilisem naasmine tööturule võib olla seetõttu üüratult raskem.
„Smile,” käratas mulle tagatipuks eile täiesti võõras tüüp tänaval, minust parajasti möödudes. Naeratada ma talle ei tahtnud. Selle asemel mõtlesin, kust tuleb sel võhivõõral mehel üldse eeldus, et ma peaksin talle (ja ilmselt peale tema ka teistele) muudkui aga naeratama.
Mainimata ei saa siinkohal jätta popkultuuri, näiteks (multi)filmide rolli kasvatajana. „Kaunitar ja koletis” õpetas väikestele tüdrukutele, et kui mingi koll su vangi võtab, on kõige targem tüübile kaasa tunda ja voilà, too moondubki printsiks. Ehk siis Stockholmi sündroom suhte aluseks. Mr. Bigi tegelaskujuga on jällegi tuttav iga „Seksi ja linna” vaataja. Carrie suur ihaldusobjekt kadus pidevalt, hülgas ta altari ees, abiellus vahepeal kellegi teisega, siis pettis toda naist Carriega. Mees missugune! Aga näe – Carrie oli kannatlik ja ajas ikkagi tüübi orki. Ilmselge võit.
Loomulikult tundub sellises olukorras teine naine potentsiaalse vaenlasena. Sest alati tundub kuskil olevat see teine, ilusam ja kannatlikum naine. See naine, kes ei vaja tähelepanu, kes on igal suvalisel hetkel valmis seksiks. Kes naeratab, hoolitseb ja katab ega esita küsimusi.
Deitimisest hääle omamiseni
Paistabki, et deitimine on laiema probleemi väiksem väljund ning tegelikult taandub asi hääle omamisele. Naisi suunatakse pidevalt ja igal rindel rahulikuks ja viisakaks. „Ära tekita probleeme,” õpetatakse meile nii isiklikus kui ka avalikus sfääris. Seda teemat on vaadelnud ka feministist psühholoog Harriet Lerner. Autor käsitleb naiste ja viha suhet, täpsemalt seda, kuidas naisi julgustatakse oma viha alla suruma. See aga jätab meid abitusse olukorda. Viha on tegelikult okei ja annab signaali sellest, et midagi on viltu, rõhutab autor. Lerneri õpik on hea ABC sellest, kuidas muuta viha konstruktiivseks jõuks. Eks seda võib kasutada enda lähisuhete muutmiseks, kuid ka laiemalt, et parandada maailma enda ümber.
Muide, neid mõtteid kirja pannes närib mind kahtlus, kas peaksin äkki loo avaldamisega ootama, kuni jälle suhtes olen. Kirjutaksin sellest kõigest mineviku vormis, ise kenasti tanu all. Või nagu sõjaveteran, kes meenutab lahingulugusid. „Kuule, ära avalda seda „mehed on munnid” lugu, kaevad iseendale auku,” vasardab mu peas.
Sest eks see ole tõsi, et jobusid on maailmas palju. Ja muidugi pole nad kõik mehed. On ka palju kenasid inimesi. Äkki oleks aeg pöörata pilk nende suunas? Kui vaid oskaks. „Ma tahaksin sind nii väga päriselt tundma õppida,” rääkis mulle üks meestuttav hiljuti aupaklikult. „See on küll üks tore poiss,” rõhutasid sõbradki. Ent meestuttava lause lõppu ma enam ei kuulnud. Vastamisi võimaliku kena inimesega, olin suure ehmatusega juba ammu jooksu pistnud.
Jaana Davidjants on Berliinis elav graafiline disainer.
Artikkel ilmus esmakordselt Feministeeriumis 06.10.2016.
Esilehel kaader multifilmist „Kaunitar ja koletis”
