Poola sotsioloog ja feminist Weronika Grzebalska räägib Musta Esmaspäeva puhul saksa ajakirjanikule Kevin Culinale Feministeeriumis lähemalt Poola paremäärmuslaste plaanist abort kriminaliseerida ning selliste seaduste tagamaadest.

Intervjueeritav Weronika Grzebalska on sotsioloog, Poola Teaduste Akadeemia doktorant ja feminist, kes uurib militarismi, natsionalismi ja poliitilisi õigusi. Foto: erakogu

Kes praegusel ajal Poolas mõne katoliku kiriku juurest mööda kõnnib, näeb ta tõenäoliselt suuri plakateid aborditud loodete piltidega. Need plakatid on osa kampaaniast, mis pooldab täieliku abordikeelu jõustumist. Kui suur on katoliku kiriku mõju poliitilistele otsustele ning valitseva parteile Õigus ja Õiglus (Prawo i Sprawiedliwość – PiS)?
Alates 1989. aastast on katoliiklik kirik muutnud oluliseks poliitiliseks figuuriks. Selleks oli mitu põhjust: kiriku roll sotsialismi lagunemisel, fakt, et tegemist oli ühe vähese stabiilse institutsiooniga ebakindlatel aegadel ja selle võime ühendada nn üleminekuaja kaotajad. Need on inimesed, keda sotsiaalmajanduslikud muutused kõige valusamalt mõjutasid ning kes kirikus lohutust ja jõudu otsisid. Poliitilise tugevuse tõttu otsisid kõikide poliitiliste parteide poliitikud kiriku toetust oma eesmärkidele, nagu majandusreformid või ka EL-iga liitumine.

Toetusel oli aga oma hind ning tihti oli selleks naiste reproduktiivõigus. Kesk-parempoolne valitsus kehtestas 1993. aastal nn abordikompromissi, laiapõhjalise abordikeelu, vaatamata märkimisväärsele vastuseisule kodanikuühiskonnas. Ka edasised valitsused pole seda teemat puudutanud hirmu tõttu, et kirik võiks saboteerida liitumist Euroopa Liiduga. PiS ise võlgneb tänu oma valimisedu eest katoliiklikule kirikule ning vastab sellele rahalise toetustega religioossetele initsiatiividele ja institutsioonidele.

Võimalusi seaduslikuks abordiks Poolas – teie mainitud abordikompromissi raames – on vähe. Millised need on?
Seaduslikku aborti on alates 1993. aastast võimaldatud siis, kui rasestumine toimus vägistamise või intsesti tagajärjel, loode on suure väärarenguga või raseda tervis on ohus. Tegelikkuses on ligipääs abordile ka eelnimetatud põhjustel väga paljudel juhtudel blokeeritud. Näiteks 2004. aastal keeldus arst 25-aastasel Agata Lamczakil ravimast soolehaavandeid, sest see oleks võinud kahjustada loodet. Lamczak suri hiljem. Sellel ajal oli 25–33 protsenti (4,1–5,8 miljonit) kõikidest poola naistest oma elus vähemalt korra aborti teinud. Kuigi paljud neist abortidest on tehtud sotsialistliku valitsuse ajal, mil abort oli legaalne, teame me ka, et põranda all tehtud abortide arv Poolas praegusel ajal on märkimisväärselt suur. Legaalselt tehakse alla 800 abordi aastas, mistõttu minnakse protseduuri jaoks teistesse riikidesse või tehakse seda illegaalselt ja salaja umbes 150 000 korda aastas, nagu on hinnanud naiste ja pereplaneerimise föderatsioon (valitsusväline organisatsioon Poolas – toim.). Kui seejuures vaadata ka puuduvat seksuaalkasvatust koolides ning piiratud ligipääsu rasestumisvastastele vahenditele, saadakse küll sünge, aga reaalne pilt Poola reproduktiivõigustest. Ükski senine valitsus ei ole näidanud üles huvi seda olukorda parandada.

Paljudes Poola linnades on toimunud feministlikud protestiaktsioonid abordikeelu vastu. Kes organiseerib neid ning mis on nende peamised eesmärgid?
Ma ütleks, et abordikriis Poolas on loonud teatava nn naiste kevade Poolas – naised ärkavad ja politiseeruvad. Protestid on arvukad, need erinevad formaadi poolest ja neid organiseeritakse üle kogu riigi. Ja mis kõige olulisem, proteste algatavad sageli naised, kes ei ole seni feministlikesse ringkondadesse kuulunud.

Esimene demonstratsioonilaine algas siis, kui üldsusele sai teatavaks, et fundamentalistlik ühendus Ordo Iuris plaanib esitada seaduseelnõu, mille sisu on abortide täielik keeld isegi vägistamise või intsesti korral ning ka siis, kui naise elu on ohus või loode väärarenguga.

Vasakpartei Razemi protestile Varssavisse kogunes umbes 7000 inimest, teistesse linnadesse veel sadu. Feministlik organisatsioon Valiku Taastamise Koalitsioon (Porozumienie Odzyskać Wybór) mobiliseeris ainuüksi Varssavis 7000 inimest, lisaks tuhandeid mujal Poolas ja väljaspoolgi.

Facebookis on loodud informaalne naiste võrgustik Tüdrukutelt Tüdrukutele (Dziewuchy Dziewuchom). See sai alguse ühest tosina sõbra vahel tekkinud vestluslõimest ning on arenenud võrgustikuks üle 105 000 liikmega. 18. juunil organiseeris Tüdrukutelt Tüdrukutele grupiga seotud omaalgatuslik liikumine väärikusemarsi. Samal ajal suutis Barbara Nowacka juhitud vasakliikumine Inicjatywa Polska (Poola algatus) koguda 215 000 allkirja seaduseelnõule, mis lõdvendaks olemasolevat abordiseadust. Ettepaneku hääletas valitsus maha, aga fundamentalistliku katoliikliku ringkonna esitatud abordivastane seaduseelnõu hääletati edasi parlamenti. Selle tagajärjel tõusis järgmine protestilaine, mille käigus riietusid naised musta ja postitasid fotosid teemaviitega #czarnyprotest (must protest – toim) ja osalesid paljudel üritustel. Üks eriti huvitav algatus on naiste streik, mida kutsutakse ka Mustaks Esmaspäevaks – islandi naiste eeskujul hakkasid tuhanded poola naised üksteist üles kutsuma, et nad sel päeval ei töötaks, vaid osaleksid protestidel, mis toimusid üle sajas linnas Poolas, samuti ligi viiekümnel rahvusvahelisel demonstratsioonil.

Abordikeelu vastane protest 1. oktoobril Poolas Torunis. Foto: Małgorzata Replińska

Feminismi ja soolise võrdõiguslikkuse vastasus mängivad olulist rolli pea kõikides parempopulistlikes ja paremäärmuslikes parteides Euroopas. Kus näete teie selle nähtuse ideoloogilisi juuri?
Uuringud näitavad, et ideoloogiline baas praegusele mobiliseerimisele ulatub tagasi roomakatoliku kiriku õpetuseni, näiteks nende „keha teoloogiani”. Tegelikkuses võetigi termin „sooideoloogia“ katoliikliku kiriku kaudu kasutusele, et protestida 90ndatel toimunud ÜRO soo- ja naiste õiguste konverentside vastu. Vatikan ise kirjeldab oma õpetust tihti kui uut feminismi ning väidab, et vaidlustavad võrdseid sugusid – meest ja naist – diskrimineerivaid struktuure. Samal ajal esindavad nad aga väidetavalt looduse seatud ranget soorollikäsitlust. Kuigi soolise võrdõiguslikkuse vastasuse juured on Vatikanis, peame endale selgeks tegema, et see ideoloogia sai poliitiliseks reaalsuseks siis, kui paremkonservatiivsed liidrid nägid sellest võimalust teha koostööd mitmesuguste paremorganisatsioonidega, näiteks kirik, abordivastaste liikumine ja jalgpallihuligaanid. Nad lõid riikidevahelise paremäärmusliku kogukonna, mis on võimeline ühise Euroopa projekti väärtusi uuesti defineerima. Me peame soolise võrdõiguslikkuse vastasust nägema sellisena nagu see on: mitte ainult üks tagasisamm naiste õigustes, vaid võitlus liberaalse demokraatia vastu.

Prantsusmaa, Holland, Ungari, Saksamaa, Poola – parempoolsed parteid ja liikumised kogu Euroopas muutuvad järjest tugevamaks, mõnda parempoolse valitsusega riiki juhitakse juba praegu tunduvalt autokraatsemalt. Millistel põhjustel on teie hinnangul Euroopa-vastane ja natsionalistlik partei Poolas edu saavutanud?
Liberaalne peavoolumeedia nii Poolas kui ka teistes riikides levitab narratiivi, et poliitiliselt läks Poolas hästi, enne kui tekkis Õigus ja Õiglus, mis hakkas demokraatiat ohustama. Peaaegu keegi ei küsi viimase aja natsionalistliku muutuste põhjuste järele. Neoliberaalsed reformid röövisid puudustkannatavatelt inimestelt suure hulga majanduslikku kindlustunnet, sotsiaalseid õigusi ja väärikust. Poola eliit ehitas üles riigi, mis on tugevate jaoks liiga nõrk ja nõrkade jaoks liiga tugev. Riigi, mis on suure majanduse suhtes liiga järeleandlik, samas võimetu kodanike põhiõigusi garanteerima. See viib sotsiaalse ebakindluse ja poliitilise osaluse languseni. Selle taustal näitas parempopulistlik erakond Õigus ja Õiglus end tugeva rahvusriigi esindajana, mis teeb tööd, et tagada inimeste turvalisus. Nad esitlesid ennast kui valimisõigusteta, poliitikas pettunute häälekandja ning uue, enne neid puudunud poliitikasuuna esindaja. Seega – hoolimata sellest, mida liberaalid arvavad – ainult Õiguse ja Õigluse vastu võitlemisest ei piisa. Meie ülesanne on ehitada õiglane ühiskond ning taastada inimeste usk demokraatiasse.

Eelmisel novembril põles ühel neonatsistliku grupeeringu „Natsionaalradikaalne laager“ (ONR) demonstratsioonil ühel Wroclawi väljakul nukk, mis jäljendas ortodoksset juuti. See võib olla pika antisemitismi traditsiooni ja vägivalla sümbol. Mis on Õigus ja Õigluse roll selles?
Õigus ja Õigusel on alati olnud seos paremäärmuslusega. Isiklikud ja organisatoorsed suhted nende vahel on samamoodi tugevad nagu nende ideoloogilised ja diskursiivsed kattumised. Kirjeldatud situatsioon on ainult võimalik seetõttu, et poliitilised jõud on Poolas alates 2005. aastast selgelt paremale kaldunud. Cordon sanitaire’i pole parempoolsetele erakondadele kunagi tehtud ning poliitilise eliidi liikmed olid paremäärmuslikkuse suhtes pimedad, näiteks oli eelmisel valitsusel võimalus Natsionaalradikaalse Laagri tegevus keelata, kuid seda ei tehtud. Antisemitism on jätkuvalt olemas, kuid praegu on eelkõige moslemid, keda esitatakse Teisena.

Teie kirjeldatud olukorrad Poolas näitavad, et emantsipatsioonipoliitika ei ole just hiilgavas olukorras. Mis on teie lootused, mis on teie arusaam tulevikust?
Paljude meie, vasakpoolsete jaoks on see võitlus mitte parempoolse valitsuse vastu, vaid võitlus opositsiooni hinge eest, nii poliitiliste parteide kui ka opositsiooniliikumiste nagu KOD (demokraatia kaitsmise komitee) eest. Vasakpoolsed kritiseerivad opositsiooni eelkõige seepärast, et see võitleb praeguse valitsuse vastu, selle asemel, et esindada uut positiivset ühiskonda. Me arvame, et poliitilistele otsustajatele on vaja selgeks teha paremradikaliseerumise ning demokraatia sügava kriisi omavaheline seos neoliberaalse korra läbikukkumise kaudu. Ainult siis, kui nad viimase 25 aasta vigu mõistavad ning tõeliselt ühendava ühiskonna üles ehitavad, saavad nad loota natsionalistliku laine lõpule.


Weronika Grzebalska on sotsioloog ja Poola Teaduste Akadeemia doktorant. Ta on feminist, kes uurib militarismi, natsionalismi ja poliitilisi õigusi. 2013. aastal ilmus tema esimene raamat „The Gender of the Warsaw Uprising“ („Varssavi ülestõusu sugu“), alates 2015. aastast on ta uurinud soolise võrdõiguslikkuse vastate mobiliseerumist ja on osalenud Friedrich Eberti Fondi (FES) ja Euroopa Progressiivsete Uuringute Fondi (FEPS) raamatu “Sugu kui sümboolne liim” koostamises. Ta on FEPSi Noorte Akadeemikute võrgustiku liige ja Poola soouuringute ühenduse juhatuse liige.

Intervjuu avaldati esmakordselt 3. mail 2016 saksakeelses veebiajakirjas Jungle World. Vastuseid on Musta Esmaspäeva nimelise streigi (#czarnyprotest) puhul Weronika Grzebalska abiga ja Kevin Culina nõusolekul ajakohastatud. Intervjuu tõlkisid eesti keelde Kristiina Veerde ja Aet Kuusik ning see on esmailmunud Feministeeriumis.