Pastacas – Pohlad (Õunaviks, 2016)

„Pohlad” on minu esimene Pastaca album. Sõnastan selle nii, kuna muusikaliselt on tegemist siiski ammuse pooltuttavaga, keda on kuuldud nii live’is, raadios kui ka peo taustamüras. Aga käed laual ja klapid kõrvas antud artisti algusest lõpuni kuulama juhtusin nüüd alles esimest korda.

„Pohlad” on minu esimene Pastaca album. Sõnastan selle nii, kuna muusikaliselt on tegemist siiski ammuse pooltuttavaga, keda on kuuldud nii live’is, raadios kui ka peo taustamüras. Aga käed laual ja klapid kõrvas antud artisti algusest lõpuni kuulama juhtusin nüüd alles esimest korda.

Luuperipõhise muusika suurim häda on luupide endi vormipiirang – ükskõik kui palju erinevaid põnevaid kihistusi üksteisele laduda (ja selles valdkonnas on Pastaca etnoelektrooniline arsenal tõepoolest omanäoline), on väga keeruline jõuda kuhugi kaugemale kui see esimene algfraas. Kui kõik kompositsioonid tulevad ühtmoodi siiruviiruliselt ilusad, siis mis vahe on ühel tapeedil võrreldes teisega?

Pastacas lahendab selle dilemma ainult osaliselt. Albumi tugevaim osa on kindlasti see, mis formuleerub iseseisvateks ja selgelt eristuvateks lugudeks ega ole lihtsalt huvitavate helide harmoonia, nagu „Kuulamind varsti” või „Niidud”. Teisalt on hetki, mis jäävad kummitama just põneva kõlapildi poolest, kui esiplaanile kerkib klaver (jällegi „Kuulamind varsti”, aga ka „Eelmisel”) ja selle minimalistlik õhulisus.

Pastacas on eesti muusikas väga iseenda koha peal ning raske on leida kellegagi võrdlusmomente, kui arvata välja Ramo Tederi enda kõrvaltegemised (pUULUUp). Iseluuperdavaid multiinstrumentaliste on meil teisigi (mõtlen nt Multiphonic Rodenti), aga Pastacas on nende seas kindlasti kõige rohkem kawaii. Ilmselt seepärast ta jaapanlastele nii väga meeldibki.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

TOP 10: Pastacas
Pastacas ehk Ramo Teder.
3 min

TOP 10: Pastacas

Olen Pastacas ehk Ramo Teder ja proovin siia tippida oma lemmikinstrumente, kuigi ma tegelt miski pillimees ei ole ja ühtegi pilli mängida ei oska ja ehk seepärast ka neid erinevaid nii palju proovint olengi. Lähtun sellest, et pistan aint need pillid, mida ise mängint olen.
Plaadiarvustus: Pastacas & Tenniscoats – Yaki-Läki Versions (Õunaviks, 2014)

Plaadiarvustus: Pastacas & Tenniscoats – Yaki-Läki Versions (Õunaviks, 2014)

Eelmisel aastal ilmus Õunaviksi alt plaat „Yaki-Läki”, mille retsept oli üpriski eksootiline – rändav nokitseja Ramo Teder ehk Pastacas ja jaapani lo-fi-muusika grupeering Tenniscoats. Maitseelamus oli eksperimentaalne, veider, mängulustist pakatav ja konarlikult ilus. Nüüd…
Kaks meest hiiu kandle ja looper’iga
Puuluup. Illustratsioon: Ramo Teder (pastacas)
Puuluup. Illustratsioon: Ramo Teder (Pastacas)
12 min

Kaks meest hiiu kandle ja looper’iga

Puuluubi meeskond, mille koosseisu kuuluvad Ramo Teder ja Marko Veisson, annab aru, mis imelik asi on hiiu kannel, ning arutleb, kuhu tõttab pärimusmuusika ja kas eestlased on natuke „metsa poole rahvas”.
Müürileht