TOP 10: Pastacas

Olen Pastacas ehk Ramo Teder ja proovin siia tippida oma lemmikinstrumente, kuigi ma tegelt miski pillimees ei ole ja ühtegi pilli mängida ei oska ja ehk seepärast ka neid erinevaid nii palju proovint olengi. Lähtun sellest, et pistan aint need pillid, mida ise mängint olen. Et neid pille, mida pole kordagi proovint ja väga tahaks proovida, et neid on ka veel palju, siis neist võiks muidugi suisa eraldi top 10 teha, esikohal oleks Nyckelharpa ja Hang kohe tihkelt tema järel, aga nüüd ma räägin siiski aint nendest, mida siiski mängint olen.


Olen Pastacas ehk Ramo Teder ja proovin siia tippida oma lemmikinstrumente, kuigi ma tegelt miski pillimees ei ole ja ühtegi pilli mängida ei oska ja ehk seepärast ka neid erinevaid nii palju proovint olengi. Lähtun sellest, et pistan aint need pillid, mida ise mängint olen. Et neid pille, mida pole kordagi proovint ja väga tahaks proovida, et neid on ka veel palju, siis neist võiks muidugi suisa eraldi top 10 teha, esikohal oleks Nyckelharpa ja Hang kohe tihkelt tema järel, aga nüüd ma räägin siiski aint nendest, mida siiski mängint olen.

Pastacas ehk Ramo Teder. Foto: Piia Lehti

Pastacas ehk Ramo Teder. Foto: Piia Lehti

1. Hiiu kannel – lemmikpill hetkel. Üks peapõhjusi, miks ma seda pilli mängin, on Pekko Käppi, tema miski umbes 7–8 aasta tagune esinemine Turus. See oli miski väike festival ja ma ise esinesin ka seal – see oli veel aeg, kui mul luuperit ei olnud ja esinesin läpakaga, ja see minu asi seal oli väga jama ja pärast mind tuli Pekko üksi Jouhikkoga ja see oli nii hea. Pekko ongi soome hiiu kandle ehk siis Jouhikko mängija ja kindlalt parim selle pilli valdaja üldse. Mina olen sellesse pilli täitsa armunt – ta siuke sahina/kägina/vingumise poogenpill viikingite ajast. Kõik, mis selle pilli ajaloost on välja tulnud, on seda sümpaatiat tema suhtes veel lisanud.

2. Akustiline kitarr – olen seda umbes 14-aastasest saadik natuke mängint ja kuidagi erinevate aegade jooksul eri kidradel erinevaid lugusid, aga peamiselt siuke lahtiste keelte folk see minu plötu ja halb mängutehnika kipub sellega olema.

3. Nõukaaegne vene mandoliin – mul on neid just selliseid mandokaid miski 3–4 tükki. Neil kõigil dimmarid katki ja siis seepärast olen pannud neile kidrakeeled ja selle punk-häälestuse tõttu kutsun neid punk-mandoliinideks – mõnus siuke kogu aeg nats häälest ära, aga samas sooja ja ümmarguse saundiga.

4. Backbacker – pooleldi oma kompunnitud poolelektriline kidra. Tavalisest väiksest matkamiskitarrist tegin Pastaca laivide peainstrumendi nii, et panin nurgaraudade ja vineeriga pinge abil sinna kasti külge ühe Dimarzio elektrikidra helipea ja kvinthäälestuses ma sellega oma loojuppe luuperisse jukerdan!

5. Inimese hääl – see on üks maailma vanemaid ja mõnusamaid pille üldse, aga kuna ma praktiliselt laulda ei oska, olen ma selle pilli kasutajana äärmiselt keff, aga kuidagi nagu kõige muugagi – tahaks palju parem olla.

6. Basskitarr – mängin seda jube vähe ja mängingi nii, nagu mängiks lihtsalt kitarri, et samamoodi, aint paksemad keeled.

7. Flöödid – flööt on ainuke instrument, mida ma nats õppint olen. Olin flöödiga laste muusikakoolis ja siis pärast veel aasta jagu Otsa koolis, aga seal selgus, et minust mu paksu ja laisa keelega ei tuleks elu seeski flöödimängijat. Sellest hetkest, kui Otsa koolist ära tulin, ei puutuntki flööti miski 10 aastat ja tegelt nüüd on hakanud meeldima madalamad põikflöödid.

8. Põskpill – kuni selle aastani ei teadnudki, et seda võiks nii-öelda pilliks nimetada, aga näed, miskid vanad eestlased arhiivisalvestustes isegi polkasid näppudega põsele toksides ja suuava muutes mängint.

9. Sõrmetrumm – kuidagi aja jooksul alati sõrmedega miskite mis iganes kastide, laudade, mandoliini, kitarri jne servade pihta oma süsteemiga trummeldamist teinud ja miskid omad rütmid sellega täiesti. Mänginud seda vahetevahel nii esinemistel, kui tihti ka lugudesse lindistanud.

10. Vaikus – ma ei oska seda pilli absoluutselt, pigem suisa olen täiesti võhik selles, aga kuidagi head pillimehed mängivad sellega just väga hästi ja kõigile mu tuttavatele see pill kindlalt meeldib.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

TOP 10: Biit
Biidi plaadipoe aasta töötaja Kostja.
2 min

TOP 10: Biit

Võtame aasta kokku ja avaldame käesolevaga plaadipoe Biit enimmüüdud muusika-reliiside edetabelid. Arvestades Biidi klientuuri, võib öelda, et tegu on küll pisikese, aga see-eest kõige parema maitse kokkuvõetud aastaaruandega kohalikust muusika-skeenest, sest suure tõenäosusega on just neid plaate jagatud publikuga parimatel pidudel ja piraatraadiojaamades, käiatud suvistel trippidel automakkides ja…
TOP 10: Martin Jõela
Martin Jõela
1 min

TOP 10: Martin Jõela

Lisaks kontsertidele, töötubadele, seminaridele ja restoranidele on TMW-l sel aastal kavas põnev „vestlusring” ehk „TMW Talks”. Avatakse tuuril olevate bändide telgitaguseid, räägitakse heli ja filmi kooslusest ning loomulikult ka disainist ja äppidest. Üks põnevamaid teemasid on kindlasti Välis-Eesti vinüüli kirju maailm. Martin Jõela valis välja kümme…
TOP 10: Hypnosaurus
Sakta Ateena keskuses
1 min

TOP 10: Hypnosaurus

Rohkem kui 20 aastat tagasi loodud Hypnosaurus ja nende muusika on tänu plaadifirma Porridge Bullet augusti alguses välja antud vinüülile kogumas fänne nii kodumaal kui ka mujal maailmas.
Müürileht