Frank Ocean – Blonde (Boys Don’t Cry, 2016)

Kuulikiirusel Frank Oceani teine kauamängiv „Blonde” ei saabunud, aga püssirohu järele lõhnab küll.

Kuulikiirusel Frank Oceani teine kauamängiv „Blonde” ei saabunud, aga püssirohu järele lõhnab küll.

Müstiline reklaamikampaania ja printsiibil „less is more” tehtud visuaalalbum „Endless”, mida võib pidada mõtteliseks eelkäijaks stuudioplaadile, ent mille kõlad on pigem siit-sealt demolikud, sätestasid Oceanile uue, harjumist nõudva imago. „Blonde” annab oma veelgi sügavama ja isiklikuma, nätsukummi kombel veniva melanhooliaga võimsa panuse rnb-muusikasse. See on plaat, mille korduv läbikuulamine võiks harjutada kuulajat mõistma Oceani introvertsemat käekirja, misjärel saaks teda nimetada kunstnikuks või vähemalt näha tema üritust selleks saada.

Varem on Ocean jäänud meelde pigem millegi üleva otsijana, seekord võib tema lüürikas kohata aga kuulsa inimese argipäeva jõulist poeetikat („Solo”) ja esimesi muusikalisi samme eksperimentaalsuse suunas. Selle toorus ja magamistoasalvestist meenutav olemus on oma kihirohkuses rikas kas või andest laetud produtsentide rohke arvu poolest (Pharrell; Tyler, The Creator jt) ning salve topitud feature’itega André 3000 geniaalse cameo, Beyoncé, Kendricku jt kujul.

Võrreldes päikeselisema „channel ORANGE’iga” leiab kuulaja ennast seismas vastamisi meditatiivse ja üksildase helimaastikuga ning sellist Oceani vaja oligi. Kunstnik peab hingama sisse, kuid ka välja. Korduvad nukrad motiivid, intervjuulikud inimolemust tabavad skit’id ja mitmekihiline minimalism loovad kordumatu, äratuntava kõla. Ei olegi kahju mõelda, et vana Ocean on nüüdseks surnud, sest tegelikult on selle albumiga täitsa aus sügist vastu võtta.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Kanye West – The Life of Pablo

Kanye West – The Life of Pablo

Kui Kanye Westi 2013. aastal ilmunud „Yeezus” jättis sellise tung enne tormi mulje – justkui sõnatu lubadusena, et järgmine album tuleb veel võimsam ja ihusöövam, kombineerides elemente kõikidest eelmistest sammudest, mida Kanye oli astunud ja visates ühte patta nii oma eksperimentaalseid kui ka kaasahaaravaid…
Babyfather – Platinum Tears mixtape (2016)

Babyfather – Platinum Tears mixtape (2016)

Babyfather on Dean Blunti värskeim pseudonüüm. Ja Blunti loojanatuur juba on kord selline, mis keeldub andmast nii enda kui ka oma loomingu kohta selgeid vastuseid.
Zomby – Ultra (Hyperdub, 2016)

Zomby – Ultra (Hyperdub, 2016)

Retropaukudega kaunistatud audioatmosfääri nõretis „Ultra” paneb kuulajat küsima, mis hetkel on juba tehtu kordamine ebaoriginaalne.
Müürileht