Babyfather on Dean Blunti värskeim pseudonüüm. Ja Blunti loojanatuur juba on kord selline, mis keeldub andmast nii enda kui ka oma loomingu kohta selgeid vastuseid.

Dean Blunt. Foto: Renee Altrov

Iseloomulik näide sellest võib olla tema viimase albumi „Black Metal” nimi, mille kohta ta väitis, et see ei tähendagi midagi. Ridade vahelt võiks see vastus olla aga midagi sellist, et kui sa sellest aru ei saa, siis ei ole mõtet küsida. Tema muusika ei ole loodud andma edasi ühte sõnumit või mõtet. See on mäng suuremate üksustega kui noodid. Ta ei järjesta harmooniaid, vaid emotsioone, episoode, kultuurikoode, viiteid popkultuurile, ning seda teeb ta loovalt ja huvitavalt.

„Platinum Tearsi” puhul saab juba esimestest sekunditest peale aru, et tegemist on Blunti territooriumiga. Neid kummalisi introid ja vahepalu tunneme juba albumilt „The Redeemer” – lühikesed viisijupid süntesaatoril, mis imiteerivad viiulit, tšellot, saksofoni ja ehk ka oreli kõlasid. Vahepeal tekkis lausa tunne, nagu kuulaks „Wikmani poiste” soundtrack’i.

See miksteip koosneb kaheksast loost, mille kohta võiks kasutada sõnu „hiphop” ja „geto-räpp”. Ma ütlen „võiks”, sest see kraam on igatpidi selle suhtes nihkes, mida ma olen harjunud hiphopiks pidama. Need on toored ja lõpuni viimistlemata 24 minutit, sest samaaegselt tekivad mõtted sellest, mida võiks lisada ja mida ära võtta. Kolmanda kuulamise ajal avasin näiteks arvuti trummimasina, et lindistust põnevamaks kruttida. Soovitan kuulata ja läheneda kuulatule mänguliselt – umbes nagu Dean Blunt seda teeks.