„MDLSX” on hümn vabadusele murda välja keha, nahavärvi ja genitaalide ette määratud raamidest, nagu seisab etenduskunstide festivali SAAL Biennaali tänavuse programmi kavas.
Von Krahli sisse astudes ei olnud mul tegelikult aimugi, mida vaatama lähen, teadsin vaid, et pealkiri on „MDLSX”. Kuna ma olen inimene, kes naudib eelkõige visuaalseid elemente, jäi lavakujundus mulle otsekohe silma – igal sinna paigutatud objektil oli eraldi lugu rääkida. Lavastuse alguses olin üpris segaduses, kuid selle arenedes hakkasid tekkima ka seosed ning lõpuks mõistsin, et absoluutselt iga element ning liigutus sidus omal moel kõike tervikuks. Esimesena näidatud video lapsest karaoket laulmas alustas koduvideote seeriat, mille abil peategelase lugu edasi anti.
„MDLSX” rääkis inimesest, kes polnud mees ega naine. See rääkis sellest, kuidas ühiskond üritas paaniliselt teda kuskile sobitada, kuidas säärane tegevus seda inimest ennast mõjutas ning mis jäljed see jättis. Koheselt tundsin viha, sest säärane lahterdamine algab juba varakult ning ilma inimese enda nõusolekuta, heaks näiteks saab tuua intersex-lastel läbiviidavad meditsiinilised protseduurid, millel pole mitte mingit muud eesmärki, kui et muuta laps „täielikult” meheks või „täielikult” naiseks.
Kui mulle lavastuse temaatika kohale jõudis, käis südame alt jõnks läbi. Sain aru, et selle
vaatamine saab minu jaoks raske olema, kuid samas olin õnnelik, et just seal saalis istusin. Ma olin õnnelik, et minu ümber istus veel nii palju inimesi, kes said heita pilgu inimese maailma, kes ei sobi täielikult ühtegi sotsiaalsesse lahtrisse. Ma olin õnnelik, et kui inimesed naerma hakkasid, siis neile tuletati meelde, et tegemist polnud naerukohaga, vaid säärane ongi paljude elu. Ma olin õnnelik, kui peategelane oli õnnelik, samamoodi olin mina kurb, kui tema seda oli. Kogu lavastus oli mu jaoks täielik emotsionaalne Ameerika mägede sõit. Ma tundsin kõike ja usun, et ma polnud ainus. See toores energia, mis lavalt vaatajateni ulatus, oli vahepeal isegi liiga võimas. Saalist lahkusin nuttes.
Silvia Calderoni ei väsinud kordagi. Kord oli ta ühes saali otsas, järgmine hetk juba teises, teda tegevuses vaadata oli imeline. Ta segas enda ning Jeffrey Eugenidese romaani „Middlesex” peategelase Cali lood, piirid nende vahel hägustusid üha enam ning lõpuks oli kerge uskuda, et tegemist on ühe ja sama inimesega. Lavastus kestis 80 minutit ning terve selle aja hoidis ta vaevata publikut oma haardes. Kui ta sisenes, oli aru saada, et tema kohalolek ajas inimesi segadusse. Neil oli vaja teada, kas tegemist on naise või mehega. See oli nii tuttav, inimesed ei saa enne rahu, kui neil pole võimalik sind kuskile lahterdada. Ajas muigama.
Lavastus oli itaaliakeelne, seinal jooksid ingliskeelsed subtiitrid. Seda enam tuli teha tööd, et püsida looga kaasas. Lisaks sellele tuli palju tühikuid vaatajatel ise täita. Midagi ei tehtud publikule kergeks. Osa stseene olid niivõrd võimsad ja rõhuvad, et oleks olnud lihtsam pea ära keerata. Mitmel korral tabasin end käsi rusikatesse surumas nii, et sõrmenukid olid lumivalged. Vahepeal mõtlesin, et paljude inimeste jaoks võib see lavastus too much olla. Liiga julge, liiga aus, liiga toores. Siis aga mõistsin, et kui meie saame selles maailmas elatud, peavad teised suutma ka seda kõrvalt vaadata.
Vaata lavastuse kohta lisa Kanuti Gildi SAALi kodulehelt.
SAAL Biennaal kestab 27. augustini. Vaata ülejäänud programmi siit.
Esilehe foto: Simone Stanislai
