Milleks meile muusikat vorpiv AI, kui on olemas Jlin, kes tõestab oma loominguga, et tulevik on praegu. Jerrilynn Pattonile aka Jlinile on poogitud ikka külge footwork’i silti, kuigi pelgalt selle žanri piiridesse ta muidugi ära ei mahu.
Juba debüütplaadil „Dark Energy” keerutas ta lahti nii palju ortodoksseid mutreid, et kuulates võis kahelda, kas see üldse inimese tehtud on. Ooperiaariad, rööbastelt maha jooksvad rütmid, perkussioonivalhalla – kõike saab!
„Black Origamile” on Jlin kutsunud kampa teised oma ala spetsid (Holly Herndon, William Basinski, Fawkes, Dope Saint Jude) ning saaga jätkub, tuttavad tumedad helipilved taustal ähvardamas.
Plaadi tempo on nii intensiivne, et meditatiivselt sisse-välja hingamiseks aega ei jää. Artist korjab üksteise järel üles loop’ivaid vokaalisutsakaid, kohati ülevalt grandioossed, teisalt mõnd hõimurituaali tähistavad, ja viskab need siis jälle minema, sõjakas trummipõrin samal ajal lakkamatult tagaplaanil kerimas. Kordagi ei jõua Jlin monotoonsuse sohu vajuda – uusi dimensioone kuhjub aina juurde ja juurde. „Black Origami” puhul on aus öelda, et kuigi tegemist on pealtnäha kompleksse muusikaga, siis kuulaja mässib ta endasse koheselt ning enne lõppu lahti ei lase.
