Iga mees võib leida ennast elu jooksul erinevatest rollidest – sa alustad pojana ning kui sul veab, lõpetad vanaisana. Muutus mehelikkuse kuvandis teisendab paratamatult ka rolle. Müürileht kogus kokku lugusid sõprusest, vendlusest, isadusest, poissmehepõlvest, kooselust ja tööelust – see on kollaaž 21. sajandi mehest.
Kui ootamatult küsiti erinumbrisse teksti poissmeheelu kohta, ei tekkinud mul kohe ühtegi head mõtet. Kas tahetakse ülevaadet sellest, kuidas on üldse olla (pikaaegne) poissmees? Vastus: täiesti okei. Ei ole kuidagi eriline ega märkimisväärne, ei tundu problemaatiline. Praeguseks olen üksiolekuga lihtsalt harjunud. Pole seegi keeruline. Tõsi, teadusuuringud hoiatavad, et vallalistel inimestel kulub igapäevaelus rohkem ressursse, nende tervis on halvem ning on šanss, et nad surevad nooremalt. Kehvasti! Aga see ei sunni küll kuidagi seltskonda otsima, kui selle jaoks puudub emotsionaalne, või isegi füsioloogiline, tõukealge. Vahel mõtlen, et vaat kus düsfunktsionaalne kuju, teiste suhtes ei teki enam pea kunagi märkimisväärseid reaktsioone. Aastaid pausi peal. Sestap, kui emotsiooni tõesti ei teki, pole ka põhjust, vajadust või huvi, et kaaslasi otsida.
Vahel tundub, et inimesed otsivad endale kaaslase seetõttu, et nad ei saagi üksiolekuga hakkama. Ei talu vaikust ja üksindust. Tarvis on seda igapäevalärmi, mis tähelepanu kõrvale juhib ja milleks kasutatakse muuseas ohtralt sotsiaalmeediat, mänge, filme, telesarju, raamatuid vmt – kõikvõimalikke kultuuritooteid, mille distraction’i-aste on kõrge. Meelelahutus millest? Iseendast.
Inimesele üldiselt ei meeldi üksiolek, vaikus ja igavus, kuhu sattudes ollakse, vähemalt mingil hetkel, sunnitud iseendaga kohtuma. Ja ei pruugi meeldida, mida siis nähakse. Ei ole kerge iseenda isikupära üle reflekteerida, kuna parimalgi juhul võib paljastuda, et ollakse kõigest tavaline ja keskpärane inimene. Aga kellegi kohalolek – see ikka aitab leevendada eksistentsiaalset ängi! Kui inimene ei suuda üksinda funktsioneerida, tundub paratamatu, et ta teeb kompromisse.
Nüüd kiire poliitilisem kõrvalepõige, mis võib tunduda algselt asjakohatu, kuid on tegelikult seotud küll. Neid ühilduvusi on rohkem ja keerukamaid, aga leheruum kahjuks piiratud.
Juba mõnda aega üritab mingi kildkond lärmata selle üle, et valge nooremapoolne mees on hirmsalt ohustatud ja diskrimineeritud, kuna naised (ja teiste kultuuride esindajad) saavad aina võrdsema kohtlemise osaliseks. Rõhutan, et võrdsema, kuna halale vaatamata on mänguväli saanud üksnes kerget tasakaalustamist. Hämmastav on seejuures, kuivõrd kiiresti need viimase paarisaja aasta ühiskonnastruktuuridest tingitud kaasasündinud privileegidega harjunud inimesed hakkavad vinguma, justkui neile tehtaks maailma suurimat ülekohut. Hõbelusikas sisse istutud, halatakse selle üle, kui neilt kõigest võetakse vähemaks eeliseid, mida nad on nii harjunud kujutlema oma õigusliku pärisosana. Teenimatute privileegide kõrvaldamise tagajärjel oleks nad samuti sunnitud lõpuks tunnistama, et on kõigest tavalised ja keskpärased inimesed.
Sarnased egoismi, privilegeerituse ja selgrootu kõrvalepuiklemise segust kantud arusaamad ilmnevad vahel ka kirjutistes vallaliseelu teemal. Kui mõni noor, justkui haritud mees tuleb lagedale sõnavõtuga uue ühiskonnastruktuuri ebaõiglusest – nad on üksildased ja vallalised, kuigi nad on ometigi „ära teeninud” kaaslase. Aga kuna raskesti talutav vallalisus kestab, tekitatakse küsimus, kuidas küll naine ikka julges teisiti valida. Miks tal on see õigus muud valida? Kaunis kõnekas on see illusioon oma üleolekust ja tähtsusest. See kujutelm, kuidas me õlgmehike ei ole ometigi keskpärane, ei, ta on parem kui teised. Ja on kõnekas, kui nüüdisaja naiste suuremat valikuvõimalust ja vabadust hakatakse pidama diskrimineerivaks sellistelt lähtealustelt.
Ometigi kerkib viimasel ajal aina tihedamalt just seda tüüpi poliitilisi „probleeme”, eriti neis kildkonnis, kes tahavad absurdse sihilikkusega teiste elu reguleerida. Tundub, nagu seda ei saaks küll olla, et inimene rahulikult omasoodu valikuid teeb ja otsustab, kuidas ta soovib oma elu elada.
Olgu, ring peale. Minu poissmeheelu on igav ja okei, nagu öeldud. Aga ülejäänutel, kes istuvad, halavad, süüdistavad vmt, soovitan seda eraldatud üksiolekut ja vaikust ära kasutada, et ikkagi peeglisse vaadata, endaga vastamisi sattuda ja reflekteerida, kes ikkagi ollakse ja kuidas käitutakse.
