Tondi & Benzokai „Rap Music Rocks” tuleb elektroonilise ambient’i kaugemast otsast, mille kahe-kolmeloolised miniväljaanded (siinkohal EP) tilguvad laiemasse teadvusesse üksiku kasseti või SoundCloudi lingi vahendusel või varahommikul kell neli mõnel suvisel elektroonilise muusika festivalil.
EP lühisust võimendab seegi, et sisuliselt koosneb see kahe loo kahest miksist, mis on mõlemad ühtmoodi obskuursed. Nagu üllitise pealkirjastki aimata võib, on sõnalisel esitlusel märksa kesksem koht, kui tavaliselt elektroonilistest helimaastikest oodata võiks.
Minu asjatundmatusest hoolimata tundub Tondi & Benzokai sõna mulle eeskätt kusagilt räpimaailma perifeeriast pärinev ja dekonstrueeriv – pigem passiivne või ehk paremas võtmes sensuaalne – kui agressiivne sõnaosav trikster. See siin ei ole EiK või Suur Papa, vaid lähemal ehk hoopis Aaron Stainthorpe’i rõõmutule soigumisele, kui MDB katsetas kunagi räpilooga „Heroin Chic”. Siiski peitub „RMRi” aeglastes, peaaegu sosisevates värssides teatud haakuvust, mis lisab lugudele keskset struktuuri, mida varasema Tondi puhul (vt „Rändurvaim”) just puudu jäi.
Ilmselt ongi rap music siin rohkem nagu provotseeriv konstrukt, mille taga peituvad analoogne, digitaalne või tont-teab-mis-helitehnoloogia. Kusagil undavad analoogsed bassid, mujal reverb’ist nõretavad trummid. Kui mullu kevadel Tonti et al. MIMstuudios nägema sattusin, ei saanudki lõpuni aru, kas see on publiku ja esineja rituaalne muusikatapmine või mingi 21. sajandi uus teadvus. Samas, kui eesmärgiks on kuulaja ebamugavus või üle piiri ajamine, ei lajata Tont & Benzokai kogu jõuga vastu nägu, vaid on pigem ebamugav kihelus, mis kratsimise peale ainult süveneb.
